Sünnipäev

Teree!

Ja lõpuks olen ma ka siis poole jalaga suurte maailma ukse vahel. :) Mul on nii tohutult palju teha ja toimetada, aga ma lihtsalt PIDIN siia ju kirjutama!
See päev on olnud lihtsalt uskumatu!

Hommik algas sellega kui vanemad ja Karl mu üles laulsid. Siis sain ma oma mälumängu ja paki Raffaellodega, jummy :).
Muidugi oli Siimo sõnumit eriti armas oma telefoniekraanil näha :).

Koolis... Varje tuli oma rõõmsa lillekesega, Jõks ütles, et see pidavat minu nägu olema... No ma ei tea. :D Igatahes oli nii tohutult armas saada neid kallisid, naeratusi ja häid õnnesoove. Lihtsalt uskumatult hea tunne. Muidugi oli tore Rait, kes mulle koridoris vastu sadas, käed nii laiali kui vähegi olla saab. :D Aga Arle ja Anti, kes otsustasid mu lillekesest vända teha, nemad olid ka täitsa vahvad. :D Ja peaaegu tolle ajani ainsad, kes kallistades minust pikemad olid. :D Isegi geura möödus kiiremini, muidugi kui Anti ees istub ja seletab midagi suust-suhu hingamisest, geurast, lillest, vändast ja kõigest sellest segamini. :D Lõpuks pidime juba võistlema hakkama, kumb meist rohkem vasakule on. :D
Muidugi oli õpetajate kaart ka midagi hästi armast. :)

Nii, siis väike istumine vanavanemate- ja vanematega, ma sain isegi oma lemmiktordi. :)
Pärast seda kappasin raadiosse... Muidugi oli tore see koht, kus Big mu peale lõugama pistis... Asja peale, milles ma isegi süüdi polnud... Aga noh, see paha tunne läks kiirelt üle ka. :)

Siis tuli see aeg, kui Siimo särav ja lõbus nägu raadioukse vahelt läbi sadas. Muidugi õnnestus tal ainsa hetkega mu tõsine ilme saates ära ajada ja mu korralik saade "wuptdiduudega" ära segada :D Aga annab andeks. :P
Mulle aga ilmselgelt meeldis see koht, kus Pumpz küsis, et miks saadet ei toimu. Minu "rõõmuks" tuli välja, et mu saate aega on muudetud, ehk siis kella seitsmeni lükatud. No palju õnne, eksole. :D Siis ma lihtsalt enam ei hakanud pool tundi saadet tegema. Andke andeks. :)

Vahepeal oli ka tore... ;):)

Lõpuks jõudsin ma koju... Mu telefon helises... Ma jooksin alla trepikotta, mind ootas suur bukett punaseid roose, kommikarp ja ilmatuma armas kaart! Ja see oli üks osa Siimo üllatusest.
Läksin ja avasin siis Siimo kingikoti, seal vaatas mulle vastu üks plaat, mitte lihtsalt PLAAT, vaid uhkelt kaunistatud plaat, minu nime, ja suure "SÜNNIPÄEV" kirjaga. Avades vaatas mulle vastu lihtsalt uskumatult kenasti kaunistatud plaat, jällegi minu nime ja vanusega. :) Seal plaadil aga oli SÜNNIPÄEVA LAUL MULLE! Päris minu oma sünnipäeva laul! :) Ja siis purskusid minust kõik need pisarad. Ma hakkasin lihtsalt sellest kõigest nutma. See oli nii tohutult armas: see kaart, plaat, kingitus, roosid - kõik!
Muidugi helistas emme mulle sel ajal, eksole... Ma siis nuuksusin telefonis ja üritasin talle paaniliselt seda kõike seletada. :D

Karliga kokku saamine tuleb ka ära mainida: need punased tulbid ja see armas šokolaad, aitäh sulle! :) Eriti armas oli see tekst, mis šokolaadi juurde käis: see ilmselgelt leiab seal osas kasutust, ära muretse ;).
Ja siis ma pidin ju teda veel kallistama ka, tema mõtles, et mind on tore üles tõsta :D. Ma isegi ei hakanud su peale vihastama. :D See oli armas! :) Ja Kerttu läks koju ja nuttis jälle lahinal edasi. :)

Ja need kõik õnnesoovid... :) Ma ei suuda vist ära teid tänada. :) Ma lihtsalt olen uskumatult õnnelik. Aitäh, et te selle päeva mulle nii heaks ja meeldejäävaks tegite! Suur tänu teile! :)

Õnnelik ja 17-aastane Kerttu