Year 3000

Hommik kõigile!

Nii armas on see, et laupäeva hommik algas päikesega minu silmadele. :) Üks tõeliselt ilus ja rahulik hommik.

Käisin eile esimest korda koos Aune ja Kätliniga trennis. Sõudmises nimelt. Okei, nemad olid seal juba nädal aega käinud, mina jõudsin sinna alles eile. Esmalt läksime pool tundi varem kohale, treenerit vajalikul ajal ei tulnud, aga polnud hullu. :) Meie naersime kõigi ja kõige üle. :D Aune nagunii jälle ei kuule, aga me ei põe. :D Igatahes tuli treener ka lõpuks, vaatas mulle otsa ja küsis:"Sa tahad ka trenni tulla või?" :D Ilmselgelt mõtlesin ma siis, kuhu see Kätlin mind vedanud oli. :D Aga minemata ei saanud ka jätta, sest Kätu lubas mind siis koolis ära uputada :D.
Ei, positiivne trenn oli. Kätu rääkis, et kevadeti, siis kui vesi vähemalt 10 kraadi juba on, lähme Emajõele sõudma, siis kestab trenn kauem, ca 2 tundi, poole sellest ajast veedavad algajad nagunii vees supeldes :D. Jess. :P
Ahjaa, muide, see paat on võimalik endalt alt ära ka sõuda ju. :D Ma olen veendunud, et ma olen esimene, kes oma paadile kuskile pärapõrgusse järele ujub, sest jah, minuga selliseid asju lihtsalt juhtub. :D Arutasime Kätlini ja Aunega seda ka, et mismoodi see paat täpselt laine vastassuunda pööratakse. Me leidsime võimaluse, et ronime maha, keerame 14 kg kaaluva paadi ümber, ronime peale tagasi ja sõuame edasi. :D Ainult, et selleks ajaks on laine juba nagunii kolmandas kohas, nii et. :D aaa, muide, üks paat maksab ca 20 000 - 1 000 000 krooni ju ja selle mahapillamisel puruneb see pisikesteks tükkides.. *-)
Hmm, siis kolmapäeval on mul uuesti trenn, me mängime mõnusalt lumes jalgpalli nagu treener mulle lõbusalt teatas. :P Jammy :P.
Trennis aga jooksime 20 minutit, korraga kuulsin tuttavat karjumist ja avastasin, et see on mu endine kergejõustikutreener. Jooksin siis edasi, kui korraga nägin, et ta mind jälgib. Hiljem jäin seisma ja siis ta vist tundis mu isegi ära, igatahes saatis ta mulle mõrvarliku pilgu... Ta pole mind kunagi sallinud... aga ega tunded on vastastikused. :)
Pärast jooksmist, ustega jändamist ja mööda maja ekslemist jõudsime ergomeetriteni, seal venitasime ja läksime ergokatele.
Poole mu sõudmise peal tuleb treener ja küsib:"Kas sa aeglaselt oskad ka sõuda või?" :D Ma siis ütlesin, et ega eriti hästi välja ei tule ja nii ta käskis mul koguaeg sekundilisi pause teha. :D "Võta nüüd aeglasemalt, sa sõuad siin kiiremini kui poisid!" :D Mina ei olnud süüdi ju. :D 10 minutit üritasin siis hästi aeglaselt kõike teha... Aga jah, ega see välja ei tulnud. Igatahes siis pidingi kahjuks koju ära minema, sest tahtsin nädalavahetuseks koju tulla. Nii kahju, trenn läks edasi ja isegi treener tundus natuke kurb olevat :D.

Siimo oli nii armas ja tuli mulle vastu ka veel. Ja siis läksime koju ja nääklesime tee peal teineteisega väheke. :) Naljaga pooleks muidugi, tema peale ei saa ju üldse kurigi olla. :) Ta liiga armas selleks. :)

Kojujõudes tõi naabrinaine oma emase jänese meile, et me neid paaritaksime oma isasega...Ohjaa... See ilmselgelt on tore, kuidas nad ringi lasevad ja hüppavad ja üksteist taga ajavad... See lärm... mmmm....

Pff, ma hakkan haigeks jääma... :( Nohu, köha ja kurk on niiiii valus,et anna või otsad. :( Aga loodetavasti saab asi korda, nüüd enam küll trenniks haigeks ei taha jääda, see on ikkagi liiga lahe!

Ega muud ei olegi mul vist öelda, nautige oma pikka nädalavahetust, mis muud! :)

Panen pildi neist kahest jänkust ka siis siia. :)

Kerttu

Why don't you play louder?

Wuptdiduu!

Emm, jahm, mind oli siin viimati näha... emm... 4 päeva tagasi. :D Andke andeks, enam ei tee :D. Ütleme nii, et mul on jälle tohutult kiire olnud..

Alustades esmaspäevast... Niisama toredalt veetsin oma päeva koolis kui õhtul raadiosse läksin ja Big uuris ja puuris, miks ma ikka koolitusel pole ja nii. :D Vaene Kati tuli ja seletas, kuidas üks paarike muudkui keset koolitust musitab, kallistab ja suudleb. :D Meie Siimoga ei suutnud ära naerda, sest Big ja Kati olid totaalselt paanikas sellest. :D
Teisipäeva hommikul said mu unehäired tõestust, nimelt olin ma vist öösel raskemalt koduseid töid teinud, igatahes olid mul padja kõrval kenasti õpikud, päevik ja vihikud. :D Ma ehmatasin alguses täitsa ära kui seda virna nägin. :D Käisin Kutsekas ka... Ma ju olin kirja jälle valesti lugenud ja ronisin kohale tund aega enne algust. (selle peale paneks ma siia selle "ougaad" lõusta, aga kahjuks mul pole seda siin :( ) Kahju, et see asi läbi saama hakkab, täitsa tore oli... :(
Õhtul enne saadet istsuime Siimoga rahulikult diivanil kui tuli Raico, kes vaatas meile otsa, tegi suured silmad ja küsis:"Misasja? Mis teiega juhtunud on?? Miks te teineteise kõrval istute?" :D Meil polnud muud teha kui selle üle lihtsalt naerma hakata. :D Mulder torkas seepeale vahele, et pole ime kah, miks teisipäeviti alati päike paistab ja Kerttul juuksed sassis on. :D (A)
Kolmapäev oli unine nagu ikka... Tänane aga... Õh, kust ma küll alustan. See päev algas jubedalt... Nimelt oli meil teisipäeval kokku lepitud, et tänasele lõputööle KHK-s olen ma mineja ja KHK-st saan tõendi ka selle kohta.. Kõik oli tore kui ma eile õhtul teada sain, et TDL on otsustanud aktuse aega muuta ja selle neljapäevale tuua, mis tähendas, et ma pidin täna kell 13 kahes kohas korraga olema. Mind aga, on ainult üks... Seega ütlesin juba eile ära, et mind ei ole, aga kes see mind ikka kuulab, eksole. Hommikul tuli välja, et mu päev on vabastamata, mis tähendab, et ma panin kogu päeva poppi. Kooli ei saanud minna, sest kaheks KT-ks oli õppimata. Palju õnne.
Kooli jõudes sain Jõksilt vastu pead, et miks ma teksadega olen. Saatis mu siis koju, alguses tahtis rahvariideid mulle selga kupatada, millest ma ka keeldusin. Läksime tülli ja karjusime teineteise peale, sest ma vihastasin, kuidas ta täiesti pohhuistlikult käitus sellesse, et ma pean KHK-s oma kursuse lõpetama. Ma tegin sellle talle muidugi valjuhäälselt selgeks ka.
Hiljem ei suutnud ta siis ära vabandada... andis lillekese ja muudkui vabandas. See oli juba halenaljakas.
KHK-sse jõudsin kell 15. Üritus hakkas läbi saama, aga parem hilja kui mitte kunagi ju? Igatahes, jah... Täiesti õudne... Ma ei tea, miks ma endale jälle pähe lasin istuda, aga pärast sellist asja ma totaalselt keeldun asjadest TDL-i heaks tegema ja nii ongi!

Mu arvuti on otsi andmas: ta on nii aeglaseks läinud, et ma ei teagi... Siimo ütleb seepeale, et uut Wini on peale vaja :D.
Ma hakkan oma uurimistööd juba varsti tegema :P.

Ma olen Karli iga päev näinud, see on täitsa positiivne :P. Meil pidi mingi magneetiline tõmme olema vms, nagu ta väidab. :D

Ega ma muud tegelt ei oskagi rääkida, edu teile !

(Esimene pilt on Siimo kunstiteos. :) )

Who am I to say

Okei, mul on nüüd häbi.. :D Ma kirjutasin siia viimati...emm.... noh... 4 päeva tagasi, andke andeks :$. Varem sai ikka iga kahe päeva tagant kirjutatud, aga nüüd on nii kiireks läinud, et enam ei ole aega lihtsalt...

Eile oli sõbrapäev... See oli täitsa vahva. Mina, Rauno ja Siimo läksime Raadi Race-ile. Esmalt Siimo helistas mulle sada kaks korda, et teada saada, kus ma siis täpsemalt olen. :D Ema mul driftis rahumeeli mööda Raadit ringi. :D Igatahes oli Raadio Race üsna huvitav... ja külm. Ma ei saa aru, mismoodi inimesed seal kella 11-st 17-ni vastu oleks pidanud pidama?! Jube külm oli, päriselt ka...
Sõidud iseeenesest olid lahedad, eriti meeldis mulle üks bemmi maastur, mille häält ka kuskilt kaugusest kuulda oli. Maasturite värk ju. :P Aga jah, see, kuidas ta külg ees ikka tee läbis oli vahva. Ülejäänud olid kohale tulnud oma vanade autodega, üks auto suri teel välja ja Opelid ei saanud kuidagi koha pealt minema. :D Üks Opeliomanik suutis endale oma vanuseklassis parima aja välja sõita... Mina arvasin muidugi, et küll ta poole tee peal ära roostetab, aga üsna ilusti ta vist finišisse jõudis... :D
Ahjaa, veel meeldis mulle see koer seal RR-il... Hästi ilus must koer oli, kes mul kohe sõbraks hakkas, nuusis ainult kindaid ja nätsutas neid... :D Mu kindad on üsnagi näritud nüüd... :D Tõsiselt ka, pöidlaid ei eksisteeri enam. :D Aga kutsa oli vahva: hüppas aia najale püsti ja tahtis, et me teda sügaks. :P
Lõpuks läksime aga ära, sest mina keksisin nagu segane ringi ja Raunol ja Siimol parem olla ei olnud...
Edasi läksime Siimoga tema ema juurde. :) Ma nägin ta hüperrõõmsa ja särava ema ka ära... Tegid nad seal padjasõda ja kiusasid teineteist täiega seal. :D Aga jube lahe oli, ema näitas tal oma kaabusid ja rääkis, mismoodi peakatteid hoida jne. :P Aga jah, meil oli lõbus Siimoga seal. :D Khm. :D
Õhtu lõppes mul Liiga Atlantises. Seisime u 20 minti järjekorras ning siis läksime ja möllasime natuke Atis. Täitsa tore oli, Att on nüüd tõeliselt suur ja tantsuplats on vägevalt suur... Kahju, et ma eile nii suusatajana kohale olin läinud... otse RR-ilt põhimõtteliselt ja riideid ei õnnestunud valida... Pff... Järgmisel peol saab mind vast rohkem tantsuplatsil näha, ma loodan. :P
Päeva lõpetasime siis megahüper jooksuga Annelinnast Mäkki Liiga. :D Vaeseke oli täitsa läbi ja lootis aina, et ma totaalselt ära väsiks ja enam tormata ei jõuaks. :D

Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja teel ta'l pai.
Kui ikka nukker on tal meel,
võid kalli-kalli teha veel
ja kui ei lohuta ka see,
siis oma komm sa pooleks tee!


Sellise sõnumi sain ma eile Karlilt sõbrapäevaks. :) See oli nii tohutult armas, et mul tahtis jälle pisar silmanurka tulla... :)
Ma tegelt olen tahtnud päris tükkaega Karlist rääkida... :) Nimelt tuttavaks saime suvel malevas... Me ei teadnud kumbki, et ühes majas elame ja meie vahel on lausa üks korrus! Puhtjuhuslikult saime tuttavaks ja olime koos ühes vahetuses. Oi, kuidas me nääklesime üksteisega ja norisime, togisime, lõime ja kiusasime teineteist:D. Kõigi arust oli see muidugi jube naljakas. :D Mitu korda ähvardas ta mind kanalisse visata ja vetelpäästjate paati kinni panna jnejnejne :D. Kleeepis mind kleeplindiga kokku ja eksitas mind raamatukogu arhiivi ära. Ja kui ma paaniliselt teda hüüdsin, ei vastanud ta mulle ja irvitas pärast kui ma, nägu valge, ta hiljem üles leidsin. :D Ja oi, kuidas ta siis tappa sai. :D
Sellest hoolimata sai ta mu kõigekõige paremaks sõbraks, uskumatult heaks sõbraks ikka! Ta kuulab mind alati, annab head nõu ja me saame kõigest rääkida. Ma julgen väita, et ta on mu üks suurimaid usaldusaluseid üldse!
Eelmisel nädalal kui ma temaga üle pika aja rääkisin, ütles ta, et muretses tõsiselt minu pärast, et midagi minust nii kaua kuulnud ei olnud ja mitu ööd ta magada ka ei saanud, kartes, et kas minuga on ikka kõik korras. Mul hakkas häbi ja kurb ühe korraga. :(
Muidugi oli ta mul mõnel raskel ajal toeks, andis nõu ja lohutas ning siis kui ma juba 24 volti kätte olin saanud, kutsus mind enda juurde teed jooma, et ma enam seda mõrvarlikku kraanikaussi ei puutuks. :) Ja kuidas ta sünnipäeval tuli lillede ja šokolaadiga ja ütles:"Kui keemia sind päris segaseks tegema hakkab ja masendus peale tuleb, söö seda, siis läheb paremaks!" :) See oli nii tohutult armas, et ma lihtsalt hüppasin peaaegu sülle talle. :))
Ja muidugi ei saa mainimata jätta tema mõnusat kaamerat, head fotomisoskust ja seda aktiivsust. :) Ja sixpack on ka vaja ära mainida ju, või mis? :D Jah... ja tema on nõus minuga Stiinat, Cosmot, Vogue-i lugema, et siis irvitada, mismoodi nad ei oska seal pilte lõigata jne. :D "It's CoSMOOOOO TIIIME!" :)
Ma olen tohutult õnnelik, et mul sinusugune sõber on, tõsiselt! :) Karlist on saanud mu kõigekõige kallim sõber üldse! :)

Nii... Nüüd aga räägin natuke reedest ka. Olin siis Intellektikal Noorteraadiot esindamas. Siiri oli natuke pahane vist, et ma olevat Halley'st täitsa ära läinud ja üldse enam koosolekul ei käi ja nii... :( Paha tunne hakkas ... Vabandust.
Aga Intellektika oli tore: Big lärmas kõigi peale, kes ette jäid ja peksis asju jalgadega kui need talle ette jäid. :D
Ahjaa, KHK tigu tõmbles seal oma rosetiga ringi, üritas kahvli ja noaga süüa, sõitis jalgrattaga ja kui ta ära väsis, viskas end keset põrandat maha ja jäi magama. :D Siis üks hiir aheldas ta enda jalgratta külge ja vaene tigu pidi end elueest kinni hoidma, et mitte maha prantsatada:D. Siis otsustas ta trenni teha ja võttis pisikese palli ja ronis sellele otsa ja hakkas kõhulihaste harjutusi tegema. :D
Mingi tobe tammetõru käis ringi ja puhus kõrvulukustavat vilet, senikaua, kuni üks laps talle jalaga tagumikku pani. :D
Kella viiest saime Siimoga kokku ning kogu tee bussijaama me lihtsalt naersime... Ma ei mäletagi enam, mis meile nii nalja pakkus, aga jah... :D Inimesed vaatasid meid nagu imelikke... :P

Aga mul oli super tore nädalavahetus! :)

Kerttu

I'm a true beliver

Joumuskad! :)

Andke andeks, et ma tõesti viimati siia alles pühapäeval kirjutasin, aga need kaks päeva ei ole ma arvuti taha absull sattunud, vaid kojujõudes magama läinud.

Nimelt olen ma täiesti unetu... Ärkan öösel 2 - 6 korda üles, ei saa aru, miks pime on ja miks mu äratuskell siiani plärisenud pole. Seejärel jään magama tagasi ja ärkan hommikul üles väsinuna ja pahurana... Päeval on mul aga selline veepuudus, et ma neelan üht veepudelit teise järel... Asi on lootusetu!

Okei, aga aitab minu tervise plämast, see nagunii kedagi ei koti. :D Teen väga lühidalt kokkuvõtte, millega ma siis hakkama olen saanud need mõned päevad...

Esmaspäeval käisin Auras pildistamas... Nimelt on meil koolis fotokonkurss huvitavate ametite kohta ja siis me vajusime õpetajate ja kümnendikega Aurasse. Üks tore tädi vedas meid siis ringi ja käskis vetelpäästjatel päästerõngaid loopida ja tädidel / onudel nuppe näppida jne...:D Suht mõttetu ja feik siis ju. :D Aga mõned head klõpsud said ka, ehk õnnestub midagi konkursile ka saata. :)
Aurast äratulles läksid Anti ja Rait sujuvalt siniste kilesussidega linnapeale ässama. :D Anti käis muidugi ümber ka nendega. Mõtlesin siis Mäeotsa ja Raidiga Annelinna minema hakata kui Kristinit nägin, kargasin talle siis kaela, ta ei saanud tükkaega aru, kes ma olen. :D Igatahes mõtlesime, et lähme ilusa ilmaga jala koju ja minul õnnestus muidugi suure kiljatusega keset bussipeatust ümber käia... no oli ka aeg, eksole. Kaua ma ikka käin nii, et jalad ühele ja teisele poole risti ja rästi. :D
Õhtul nagu ikka oli raadio ja siis kodu, täitsa tavapärane "saatest puhkamine" ja nii. :P

Teisipäeval siis läksin jällegi poole päeva pealt ära Maaülikooli loengusse. Ema viis mu sinna... Ohsaa, kus ta alles driftis linnas :D . Pani igaltpoolt sujuvalt pidurita läbi ja siis lõpuks Tähtvere mäest üles sõitnud, oleks ta bussi külje maha sõitnud. :D Ähkis ja puhkis tükkaega. :D Siis keset ristmikut hakkas ta mõtlema, et kus mind kõige parem maha panna on... viimaks kui ma olin karjunud:"Emme, sa oled keset ristteed!" läks ta ähmi täis ja keeras rooli sujuvalt suvalisse suunda. :D Ei, mul on äge emme, ei sõida vähemalt nagu naine enam. :D:D:D
Maaülikoolis oli lahe... Käisime nende aulas, uurisime auditooriumi, siis käisime raamatukogus, karjäärinõustaja juures ja lõpetasime üliõpilasesinduses. Nii lahe, mis nad seal kõik teevad. Meie ÕE kahvatub selle kõrval täiesti! (kivi minu kapsaaeda :D) ma jäin jubedalt rahule, tõsiselt... nagu alati, kui ma KHK kaudu kuskile lähen. :) Tohutult hea, et ma ikka sinna koolitusele läksin! :)
Tagasiteel õnnestus mul maha jääda kõigist bussidest ja lõpuks kesklinna jõudes vajusin suvalise bussi peale. Õhtul ikka raadio ja värk... :D Teadagi... väike feil nagu minu ja Siimo puhul tavaks, aga pole ju hullu. :D Vetsupaber on teemas igatahes ;), pehme, paks, ja mugav. :P Kel probleeme, me aitame. :) Nagu selle kerimisegagi. :) Ainult helistage. :P Aga me oleme kallid ja vajame kappi ka.. :D:D:D

Okei, täna oli siis selline unine ja üsnagi tõbine päev... Inglise keeles omastas Roosi mu täielikult. :D Nimelt olen ma nüüd "tema laps, kes teda mitte kunagi ei peta, ega talle midagi paha ei tee ja alati tema poolt on, ma ju olen TEMA LAPS!" :D Rait mu kõrval üürgas naerda ja karjus kui omatud ma siiski olen. :D Ma ei kurda. (A) :D
Eniveis... üritasin kaks vahetundi järjest arsti juurde minna, aga mõlemal korral õnnestus Jõksil mind kuskile ära tirida ja nii ma sinna ei jõudnudki... arsti juurde, ma mõtlen. Mis seal's ikka, juhtub...
Tekstiloomes õnnestus mul kirjand "4" saada... jee... Ma värisesin nagu haavaleht kui vihiku kätte sain... Muidugi sain ma teada, et sõnu, lauseid, lõiku ma koostada ei oska ja eesti keele väljendid lonkavad ka rohkem kui kaht jalga... No, muidugi, lugema ma alles veel õpin, mis te siis kirjutamisest tahate, eksju...
Igatahes oli meil jälle surmast rääkimise tund... see on rohkem kui kahtlane ja vägagi ebameeldiv, sest, et surmast rääkimine tekitab ebakindlust ja ma ei tea kunagi, kas ma ütlen midagi õigesti või valesti...
Pärast kooli läksin bussiga koju... Sõiduk otsustas kohe pärast linnast välja sõitmist ära surra ja 10 km / h edasi liikuda, sest käigud polnud täna tema teema... Nii me siis kuni Luunjani vahelduva eduga sõitsime... See läks lõpuks isegi halenaljakaks... Ja bussijuht ilmselgelt vihkas mind kui ma talle "Aitäh" ütlesin... :D

Baby, I love you. :)

Muide, Kätlinil sai eile aasta täis... see vajas mainimist, ma tean. :D Homme on koolis sõbrapäeva tähistamine, see tähendab, et TDL-ikad, pange homme punased riided selga,eksole. :D Ja... Intellektika on! Ja kui hästi läheb, näete mind juba reedel NR-i Intellektikal esindamas! :)

Seniks, tsauplau ja ärge konte murdke!

Kerttu

Give me your record and I'll break it ;)

Jõnksadi-jõnksadi, põnts-põnts ;)

Hommikul oli juba õues valge, see oli niii hea. Vähemasti näen ma, kuhu astun kui 7 ajal koeraga jalutama lähen. :) On üks liiklusmärk, mis nii ähavrdavalt tuule käes laperdab... see ehmatab mind oma suure kolinaga igal hommikul ja ma ei imesta kui ta ühel päeval sealt posti otsast tuulega minema lendab kuskile kaugele. :)

Täna hommikul vedasin end mõnusast soojast kodust Karliga poodi... Libisesime, mis me libisesime, aga kohale me jõudsime. :) Jalad olid läbimärjad ja põsed punased nagu kaks tomatit suvel kasvuhoones, aga samas õnnelikud. :) Karliga jalutamas käimine on nii vahva, ta muudkui räägib ja räägib ja seletab ja ma ei suuda kunagi naeru tagasi hoida, sest ta lihtsalt räägib nii armsalt ja lahedalt. :) Ja siis muidugi temaga "uuu-uuu" mängimine kuskil pisikeses metsatukas on ka äärmiselt mõnus ja lõõgastav, tekitab kohe tunde, et tahaks oma lapsepõlve tagasi.
Samas vahepeal võib ta täiesti totaalselt jube olla: nimelt astun ma tal pidevalt "autotee" peale. :D Köögis on pool kööki tema autotee all, ja kui sinna astuda, pistab ta kriiskama, lõugama ja lärmama. Sikutab mind pükstest, hammustab ja lükkab mu sealt autoteelt ära. :D Ema ja isa voodist on ta ka autotee ehitanud. Just hetk tagasi läksin ja viskasin end tema kõrvale maha. Tema pistis karjuma:"Sissy, mine ära, mine ära!" Peksis mind jälle ja lükkas. :D Ema siis küsis, et mis on, Karl seevastu karjatas:" Sissy on autotee peal!" :D:D:D Täiesti hull vend. :D Ema naeris jälle 5 minutit järjest selle üle. :D Ainult minu vend suudab kõikjale mingeid totakaid autoteid ehitada. :D Isegi vetsus on tal need :O:D.

Ma sain täna elektrit ka... Ma ei ole kunagi surakat saanud, aga üks kord pidi ikka esimene kord olema nagu mu ema tavatseb öelda.
Nimelt on meie kodukraanid otsustanud endale voolu sisse tõmmata... Ema saab mul pidevalt seda duši all käies, 2x12 volti on tema puhul juba üsna tavaline vist. :D Eile tuletas ta mulle veel meelde, et ärgu ma vannitoas käsi pesku, pigem köögis, sealt ei saa voolu. Õhtul näitas näidik ka 220 volti.. *-) Igatahes täna pidi juba asi korras olema, mistõttu ma unustasin täiesti ära, et kraaniga probleem ja keerasin vee välja.. Kohe tabas mind õrn imelik sutsaka tunne ja pea hakkas valutama, tõmbasin käe kiiresti ära ja pistsin lõugama. :D Ema jooksis kohale ja nii me seal tükk aega kõhud kõveras naersime. :D Näidik näitas 12 volti, polegi väga hullu... Südamesse lõi pärast seda imelik valu ja peavalu tekkis ka.

Järgmine nädal tuleb üsnagi kiire... Homme lähen Aurasse fotoshuutingule... Pildistan seal töötavaid inimesi ja lähen sinna, kuhu tavainimesed kunagi ei pääse. :P Loodetavasti saab häid pilte ka. :)

Oeh... Käisin just õues, poole blogimise pealt.. ja järsku märkasin et mu selja taga sõidab politseiauto... Jäi see mu kõrvale siis seisma ja politseinik küsis, et kus Poka Puit on. :D Ma siis kokutasin ja ütlesin,e t ei tea ja saatsin nad kuskile kohta, kus arvasin seda olevat :D . Vähemalt ei tule nad mulle õhtul ukse taha, ma loodan. :D

Hetkel ma vist muud väga kirjutada ei oskagi, aga ... olge siis tublid. :)

Kerttu

Next plane home

Uskumatu, täna on reede! Jee, wuptdiduuuuu! (L) Pole suutnud ära oodata.

Aaa... ee, te olete ka siin... tere (A) :).

Mul on ülimalt mõnusad kaks päeva olnud... peaaegu. Eile, ehk siis neljapäeval magasin öösel tervelt 4,5 tundi! Jee! Kell 6 hommikul on niii hea tõusta, kui sa eriti magada pole saanud. Jaa...
Terve vaba tunni passisin vanaema juures ja magasin natuke oma poolt tundi välja. Pärast seda olin ma veel väsinum ja ei suutnud mitte kooli end vedada, aga lõpuks ma sinna oma tee leidsin. Ajalugu oli tore: nimelt kontrolliti me TV-sid... Õnn oli, et mul enamus tehtud oli, vähemalt ei kuulnud ma seda "Kas ma mitte ei eksi, kui Teie näol on tegemist ÕE presidendiga?" See, muide, minu puhul on vahepeal üsnagi tavaline... Nagu oleks ma imeinimene selle pärast. Kah mul asi.
Igatahes käisin pool päeva unes ja näljas kinni. Kõige toredam oli see, kui ma lõpuks otsustasin, et ma tahan Aune ja Varjega intekat teha, siis tuli välja, et mikker on tühjaks saanud, palju õnne. Ma ei saa seda laadida ka, surugu ma palju iganes tahan seda juhet sinna taha... Pff :( Siis vedasin aga Aune endaga sööma kaasa ja ostsin endale jälle seda head Napoleoni kooki, nämmi, ma olen sellest kaks päeva mõelnud. :D Kati väidab küll suure suuga, et see nii rasvane ja ma ei peaks seda sööma, aga nagu me Aunega talle selgeks tegime:"Katikallis, mida rohkem rasva, seda rohkem on poistel ju midagi katsuda!:D" Selle peale ei öelnud ta enam midagi. :D
Mata KT oli ka üsna tore: Oidjärv tuli poole KT ajal minu laua kõrvale ja seisis ja vaatas, mida ma kirjutan ja siis vedas oma näo vastu minu nägu... See oli äärmiselt kahtlane... Ehk ta kontrollis, ega ma magama pole jäänud või midagi... *-) Eniveis, minu koolipäev lõppeski mata KT-ga. Siis vedasin ma end koju ja jooksin natukese aja pärast arsti juurde.
See oli totaalselt kuskil imelikus kohas ja ma jätsin endale nagu ikka vähemalt pool tundi ekslemisaega, mida ma hiljem kirusin, sest need samad pool tundi tuli mul ukse taga istuda.
Istudes seal mõnusas pehmes tugitoolis ja unega võideldes, äratas mind üles kaks madalat meeshäält. Need olid kaks politseinikut. Alguses mõtlesin, et kas üks ei julge ise arsti juurde tulla või, aga siis tuli välja, et nad otsisid kedagi. Mulle pole kunagi ametivõimud meeldinud... seega läksid mul jalad nõrgaks ja ma hakkasin paaniliselt oma küüsi põrnitsema ja neid näppima. "Siin 212, me oleme kohal, kus see naine on?" küsis korraga üks.. Sellega tuli mul nii mõndagi meelde... :D *-) Mis teha, kui mul Reporteris tutvusi, khm, on... :D See äratas mu üles...
Õnneks läksid nad üsna varsti ära ka, üks politseinikest juba isegi naeris mu üle vaikselt, kui ma juba 15 minutit paaniliselt oma küüsi olin jõllitanud ja kordagi pilku ei tõstnud. :D
Ma ootasin seal arsti ukse taga tervelt 45 minutit rohkem kui oleksin pidanud... Lõpuks sisse saades küsiti mult selliseid asju, et ma eluski neile vastata ei osanud, "Mis ajal sul peavalud hakkasid?" no kust mina pean mäletama? "Kas need hüppavad sul ühelt poolelt teisele?" jah, mu peavalu hüppab, gaad. "Kas sa tablette ikka sööd, suudad sa peavalusid ennetada?" Jah, ma vihkan tablette, ma ei söö neid ja ma ei suuda oma peavalusid ennetada, mis krdi küsimusi?!
Päeva pirn oli siis kui mind veeti vereproovi võtma. Andsin oma kaks käpakest siis õele ette ja tema vaatas mulle otsa:"Nii, millisel käel sul need geelküüned siis on?" Ma muigasin ja tuletasin meelde hiljutist skandaali, kus ühelt neiult keelduti verd võtmast, sest tal geelikad olid. Mõtlesin, et mind ootab sama saatus. :D "On sul need eemaldatavad või on koguaeg peal?" küsis arst ja vaatas ikka veel mu küüsi. Väitsin, et need on jah mul olemas koguaeg ja ei kuku ära (okei, kukuvad:D). Siis küsis ta:"Kas sa saad nendega kõike teha? Või tekib probleeme ka?" Ju tädil oli vist küünte vastu huvi ja tahtis endale ka. :D Mul on hea küünetehnik, ma võin soovitada ;). Igatahes lõpuks võttis ta mult selle vere ära ja probleemi ei olnudki. :D Lõpuks sain siis koju ja minu üllatuseks helistas isegi Siimo mulle. : ) Üllatus seepärast, et tavaliselt ei helista ta mulle kunagi, aga näed. :P

Reedene, ehk siis tänane. Ma üleüldse mõtlesin, et ei viitsi enam täna kooli minna ja, et alustan oma nädalavahetust vähe varem, aga hommikul mõtlesin ümber, sest politoloogia tund täna ju. :D Ma olen tõeline politoloogia fänn! Jekimov räägib tohutult huvitavalt, tõesti on lahe kuulata! Kadi ütles täna, et ma oleks pidanud ikka TKoG-sse minema... see muutis mu jälle natuke kurvaks...
Aga okei, sinnani jõuab... Hommikul oli mul totaalselt kiire, sest ema oli ise hiljem ärganud ja mind ka seega hiljem äratanud, seega oli mul vanaema juurde jõudmiseks aega ainult krohv näkku visata, kehalise riided kokku panna ja A le Coq spordimaja suunas ajama panna. Okei, pidin kekaõpsile pikalt ja laialt seletama, miks mind spordipäeval ei olnud. Viimaks "andis ta mulle andeks" ja ütles, et tal on jubedamalt moodi kahju, et ma ei jooksnud. :) Keka tund oli ikka tõeliselt väsitav: me tegime mingeid hüppenööri harjutusi, mis totaalselt läbi võtsid ja pärast oli veel jooks ka. Tund lõppes korvpalliga ja mingi 10 korda ühest väljaku poolest teise jooksmisega. :D Siis ma enam ei tõusnud sealt põrandalt, aga selline keka mulle tegelt meeldibki, vähemalt midagi kasu sellest :).
Kooli jõudes nägin Raiti, ta karjus juba enne kui olin uksest sisse saanud:" Sind ma otsisingi!" :D Nii nunnu, eksole. :D Tegelt tuli välja, et tal oli vaja minuga juttu alustada ja mõtles, et alustab siis nii. :D Aga me jõudsime järeldusele, et Rait on järgmine potensiaalne TDL-i direktor, värisege. :D

Siis tuli POLITOLOOGIAAAA! Jeee :D Ainult mina suudan seal tunnis 6 lehte täis kirjutada:D. Tõsiselt. Kõik magavad seal, ajavad omavahel juttu niipalju kui Jek lubab ja mängivad niisama telefoniga või midagi muud. Mina kuulan ja muudkui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan veelkord. Niii head tundi ei ole küll rohkem kui politoloogia on. Uskumatu kui huvitavaks ja põnevaks üks õpetaja suudab oma aine teha. Lihtsalt nii lahe, mu arvamus Jeki kohta tõuseb kohe iga tunniga 20 pügala võrra. Uskuge mind, kui te kord Jeki tundi lähete, saate samasuguse laksu... kui teid muidugi politoloogia, ajalugu ja muud põnevad faktid huvitavad. :)
Pärast politoloogiat oli juba igav, päev lõppes eesti keelega. Nii vahva: ma sain totaaselt Heinmaalt piki pead selle eest, et julgesin "pedaja" seletuseks "kask" öelda... Enam ma seal tunnis suud lahti ei tee... :S
Pärast seda korjasin oma 7 asja kokku ja tulin kodu poole tulema. :)
Ma ei tea, mida teie teete, aga mina keeran küll magama nüüd! :)

Kena nädalavahetust!
Kerttu

No need to rush

Ajou! :)

Mul on tekkinud tõeline blogihaigus: ma vist kirjutaks siia söögi alla ja söögi peale ka... tõsiselt. Mitte, et mul ilgelt huvitav elu oleks, aga päev ei ole kuidagi korda läinud kui ma siia kirjutanud ei ole. Eile, ehk siis teisipäeval oli mul selline jube päev, et...
Hommik oli kõik tore, ma olin isegi võimeline end üles ajama, aga matemaatika tunnis keeras kõik ära... Nimelt oli Oidjärv otsustanud, et tahvlile on tore asju tampides kirja panna... samuti ei suutnud ta hoiduda sellest mõnusast kriidi kriginast, mida see teeb siis kui liiga kõvasti sellele pulgale peale vajutada. Oh, kui meeldiv oli see peavalu, mis vältas lõpuks kuni hilisõhtuni välja.
Inglise keel oli isegi täitsa vahva: Rait istus mulle kõrvale ja siis oli isegi talutav... :D Mind küsiti ka muidugi, aga õnneks sain ma "5" :P. Eile oli isegi informaatika tund talutav: ma sain Exceli tööga ka hakkama, mille tagajärjel ma "5" sain. :P Esimest korda viitsisin ma selle Exceliga tegeleda, isegi Siimo ei aidanud mind läbi MSN-i. :D
Õpioskustes vastasin oma suurt tööd, ehk siis pidin klassi ees rääkima oma õpiharjumustest. Seletasin siis seal midagi, väga mööda õnneks ei pannud ja "5" käes. :D Nii, et eilne saak oli 3 "5" :)
Õhtul läksin raadiosse nagu ikka. Tervituste hunnik kasvas jällegi üle pea, aga hakkama saime nagu alati. :) Pets oli eriti geenius: kleepis endale kleeplindiga mikkeri "mütsi" pea külge ja säras siis mööda Noorteraadiot ringi. :D Täiesti hull. :D Siis käskis meil Siimoga mitte "lätsutada", et ega me raadios ei ole, et Noorteraadios siiski vms. :)
Koju jõudsin siis alles kuskil 22.15 ajal. See tähendas seda, et ma pidin oma tekstiloome kodust tööd tegema hakkama ja kirjandit kirjutama. Nagu ma olin juba teile eelnevalt rääkinud, oli mul siis vaba teema, millest ma mitte kui midagi kirjutada ei osanud. Peavalu ei aidanud ka mitte kaasa selle toreda üllitise genereerimisele. Viimaks suutsin unise pea ja Kristini abiga vähemasti sisu kokku panna. "Kaine" peaga oli seda hommikul natuke valus lugeda: sellist jama saab Kerttu küll ainult unise peaga kirja panna. :S Aga aitäh Kristinile, et ta mulle teema andis. :) Kirjutasin siis nimelt sõnavabadusest. Kas see on minu arvates kergelt kätte antud või kui hästi/halvasti inimesed seda meie riigis ära kasutavad. Magama sain kuskil kella 3 ajal.

Hommikul silmi lahti eriti ei saanud. Vanaema käis mitu korda mööda ja teatas, et kell on juba 7 ja aeg üles tõusta. Vedasin silmad lahti ja ajasin end siis ka kella 8-ks kooli. Olin küll mõelnud, et jätan minemata, kuna mitu päeva kestnud peavalu ei lase mul lihtsalt mitte millelegi keskenduda.
Mata tund oli tore... Kirjutasin ülesannet ja Oidjärv katkestas korraks oma jutu ja ütles:"Preili Vanamb, teil oli raske öö? Oi, näed, te ärkasite üles! Muidu nii kohusetundlik ja tore, aga näed, esimeses tunnis on teil vist probleeme... Täitsa kahju hakkab teist kohe." Ma ei saanud muud öelda kui lihtsalt naeratada... Ma ei hakanud mainima, et polnud korrakski silma kinni pannud ja püüdsin end välja magada lihtsalt klaasistunud pilguga, siiski üritades ka ülesandele tähelepanu pöörata.
Sama unine seis jätkus ka inglise keeles. Ajasime Raidiga juttu ning otsustasime viimaks lihtsalt laua peal magades oma und vaadata... Koskel ütles selle peale:"Vanamb, teil on käsil alles teine tund, palun püüdke end üleval hoida," ja ise naeris... Pärast tunnikat viskasin end lauale, mille peale Koskel rõõmsalt:"Have a nice dreams" ütles... Mulle ta isegi täitsa meeldib, kahju, et ta enam tunde ei anna meile. :( Mul hakkas tast isegi kahju, et Joel talle eelmine aasta uksega vastu vahtimist pani, aga "polnud ju Joeli süü, et Koskel kaasa lendas" nagu Joel targalt mainis. :D
Teised tunnid möödusid juba märksa normaalsemalt. Kaks prantsuse keelt olid küll tapvalt igavad, aga mingi megapisikese ülesande eest sain ma isegi "5". :)
Tekstiloomed olid täna jälle üsna lahedad: tegime mingit ülesannet, kus lugesime ühe kirjaniku katkendit surmast ja matustest. Pärast arutasime, kas surmast peaks rääkima või mitte... Enamus meist leidis, et peaks, kuna see on siiski elu üks põhiosi, aga rääkida ei tahtnud sellest väga keegi. Ega ma eriti pahaks ei panegi, ma isegi ei taha inimestega surmast rääkida: kardan öelda midagi valesti ja siis kedagi solvata... Kuigi, mis seal ikka häbeneda, sest elu viib meid kõiki ju varem või hiljem surmani..
Lõpuks jõudsin siis ka kella 17 ajal koju. Tegin oma koduseid töid ja nüüd mõtlen, et lähen küll magama ja teen oma unetu öö tasa. Homme vean end arsti juurde, need peavalud ei ole enam normaalsed.

Päikest kõigile!
Kerttu


Nüüd aga mõned pildid :)
Üks, teine ja meie koos. :) Ma armastan sind, muska. :) (L)

Lill, lugemisoskus, kapp, naer, valu - tavaline esmaspäev

Joukidijoujou!

Oi, täna oli mul pikk päev... 7 tundi ja pikk koosolek takkajärgi. Tegime siis Lisabeti, Jelizaveta ja Stinaga sõbrapäeva jaoks ettevalmistusi ja rääkisime niisama Treffnerist, Kommertsist ja üleüldse maast ja ilmast. Saime teada, et mõni aasta tagasi oli üks tšikk kolinud ( sõna otseses mõttes KOLINUD ) õpilasesinduse ruumi... Sinna umbsesse, ilma akendeta ruumi, kus on kiviaja arvuti ja kaks tumbat ning kraanikauss, mille tassides on juba arvatavasti tsivilisatsioon... Õudne ju. Ma ei saa aru. :D

Ahjaa, mainimata ei saa jätta tänast inglise keele tundi. See oli pehmelt öeldes jube... Nimelt, Roosit ei ole, läks püramiidide alla puhkama ( :D ), see tähendas, et ta oli Koskeli end asendama palunud. Hallipäine, silmad ninale kokku kukkunud vanatädi, kes ilmselgelt kibestunud on... Eniveis... Ma istun inglise keeles esimeses pingis, mis on totaalselt häving, eks. :D Tädi terve tund aega inises Raidi peale ja seletas "juustu" erinevaid vorme, nagu Rait targalt mainis. :D Siis otsustas ta, et palub meil ette lugeda kodust tööd, mida meile üldse teha ei antudki. :D Peatükist, mis on meie vääääga kauge tulevik... :D Normaalne. :D "Lugege neid ülesandeid teineteisele ette siis" ütles ta. :D

Ma olin lõpuks nii masenduses: ei teadnud, kas naerda, nutta või hirmust minema joosta. :D Rait oli mulle moraalseks toeks ja patsutas mind aegajalt õlale, et ma otsi ei annaks.. naerust. :D Thank god, et mul ainult kaks tundi inkat sel nädalal veel on, rohkem ma seda tädi küll üle elada ei suuda. Õnneks lubas Rait homme minu kõrvale istuda, oi, siis saab vist Kolmandat maailmasõda tunda. :D Talle ilmselgelt meeldib kui mina ja Rait tunnis juttu ajame... :D

Geura oli ka tore... Ma isegi tegin tunnis kaasa, rääkisin ja värki. :D Tegin tarka nägu ja olin niisama armas, mulle isegi meeldis. :D Igatahes tegi Arle mulle vahetunnis selgeks, et kui sisse ei lähe, pole mõtet isegi suruma hakata. :D Minu naermise peale karjus ta, et kes see siin vasakule on, eksole.. :D Mina pole süüdi, et ta enne nii super energiline oli, et mingit haiget juttu lõpuks ajama hakkas, onju. :D Siis... Anti vältis ka mind suht pool tundi, ma ei tea miks. :D Lõpuks hakkas ta muga suhtlema ja keeras kogu mu suure õppimise peapeale. :D

Enne koosolekut suutis Jõks ka eriti geniaalne olla: nimelt oli tal vaja aulast mingi hiigel lill ära viia ja palus Raidi appi. Juhuslikult läksin sealt mina mööda ja Jõks karjus:" Kerttukene, tule siia Raidile appi, näe, Rait, ilus tüdruk tuleb sulle appi, saage siis tuttavaks." Meie vaatasime teineteisele otsa ja tegime siis selgeks, et me teame teineteist juba 10 aastat ja täitsa JUHUSLIKULT oleme ka klassikaaslased. :D Siis kupatas ta meile lillekese kätte, arvates, et see megaraske on, et peab kahekesi kandma, mis oli muidugi liiga koomiline, sest vaeseke oli sama kerge kui see taburet mu laua kõrval. :D:D Ma siis rahumeeli võtsin lille aluse, mille peale Jõks seletama hakkas, et pangu ma see maha, muidu nikastan veel end ära. :D Oh muidugi, mis siis, et see sama kerge nagu lill oli, eks. :D Way to go, Jõks. :D

Koosolekust ma siis juba rääkisin... Pärast kooli läksin otseteed raadiosse. Seal oli jällegi Big, kes ei tahtnudki täna mu armastust ära osta ega mulle porri näidata, kui kahju. :D Igatahes andis ta mulle mikkerdiktofoni ja käskis vox populi järgmiseks nädalaks valmis teha. Kes ei tea, siis tegu on rahvaküsitlusega. Minu oma on siis noorte raadiokuulamisest: harjumustest, jaamadest, telekast, saadetest ja paljust muust. Seega, olge valmis, ma hakkan teid piinama. :P

Eriti õudseks kiskus asi siis kui minu tänane "õpilane" Viktor uksest sisse marssis. Big oleks naerust kõverasse kukkunud ja mina jäin hirmust suurte silmadega jõllitama. Okei, tegu oli 29-aastase mehega... Jahm... Ta ei osanud mitte üldse lugeda ja kogu saade osutus totaalseks katastroofiks. Selle kõige otsemas tähenduses. Alguses oli ta nõus mulle isegi ette lugema kõva häälega, kuid loobus sellest teiseks korraks... Ju arvas, et on juba nii kõva saate tegija. Igatahes veeris, puuris ja purssis ta nii koledalt, et mul tekkis poole saate pealt tunne, et vahetan end Siimo vastu nii kiirelt välja kui vähegi saan.

Irisema ja puhkima hakkas ta juba siis kui ma blokki üritasin sisse juhatada ja kaht uudist omavahel mõne üksiku lausega liita. Muidugi lause "hoiduge alkoholist" muutus hetkega tema suus "Hoiduge autokoolist!" Jahm... :D Eniveis, nii õudset saadet pole mul enne olnud, isegi minu ja Siimo "naerusaated" on normaalsemad olnud, tõsiselt ka.

Ahjaa, ma muide, sain NR-i kaudu siiski All Starsile pileti, ja kui ma mõtlen, et ma seda siiski Mikule maha ei äri... siis... kohtume juba 14. veebruar A le Coqis All Stars Winteril! ;)

Mm, ma pidin selle ka ära mainima, et mu hammas valutab nii jubedalt, et isegi Ibuprofen ei tee imet... Seetõttu andis vanaema mulle saialille hammaste vahele... See pidavat valu ära võtma... No ma ei tea...

Aia on. :(

Valuvaba õhtut, ööd ja homset päeva soovides,

Kerttukas

Sunset

Tuli paha tuju peale ja siis läksin ning avastasin, et maailm on täitsa ilus, eriti siis kui päike looja läheb. :)

Nüüd on kõik tore :)

Meeldida võivad paljud, tähtis on leida see, kellega süsteem püsti panna ;)

Tere kaunist päikselist pühapäeva kõigile!

Uskumatu, esimene kuu uuest aastast on juba seljataga ja päike paistab sama ilusti kui ta tegi seda uue aasta esimesel päeval. :)
Täna hommikul ärgates olin ma nii tohutult õnnelik, et päike jälle mu nägu pehmelt paitas ja õues sillerdas lumi nii, et mu silmad natukene valutamagi hakkasid. Kuidas ma päikest armastan! See on midagi, mis teeb tuju heaks ja paneb mu silmad särama.

Tänane hommik ei erinenud millegi poolest eilsest: mu ema, isa ja Karl olid kinno läinud ja kedagi polnud kodus, seega sain ma rahumeeli ka Mihkel Raua "Musta pori näkku" lõpetada. Selle viimane lause jäi mind kummitama... kummitas ka kogu selle aja, mil ma koeraga õues jalutasin. Seal oli nii külm, et mu ninaots tahtis viis korda ära külmuda, mis ei olnud mitte üldse kohe positiivne. Igatahes "Alates 2.augustist 1990 pole Mihkel Raud tilkagi alkoholi joonud, Singer Vingeris mängib ta kitarri tänaseni"... see millegi pärast kummitas mind ja ma ei saanud isegi aru, miks. Võibolla oli see positiivne märk sellest, et keegi leiab endas selle jõu jätta maha midagi, millega ta on nii tohutult kaua oma elust koos veetnud. Loodetavasti leiavad aina rohkemad inimesed endas selle MISKI, mis paneb neid maha jätma seda kõike halba ja vastikut, mis neid taga ajab ja painab. Oeh, lugesin kuskilt kunagi ühe sellise ütluse "Inimesed, kes oma pahe on maha jätnud, saavad aru, et nad ei ole kõikvõimsad, sest nad oskavad millegagi võidelda", see läks mulle nii tohutult hinge, sest selle nutmapanev loogilisus on lihtsalt hämmastav.

Sain täna kätte iganädalase kooli infolehe. See on siis selline tore leht, mida ma eriti kunagi ei lugenud ja selle eest pidevalt Rosenfeldti käest piki pead sain, et ma midagi ei teadnud... Nüüd tuleb see asi mulle igal pühapäeval mailile ja ma pean selle tahest-tahtmata läbi lugema. Minu üllatuseks mind oli seal isegi päris mitu korda ära mainitud, tsiteerin:

JUHTKOND  TÄNAB  

* Kerttu-Kadi Vanambit ja Liina Ilvest, kes esinesid hästi konkursil  
"Märka matemaatikat enda ümber – jooned" ning nende juhendajat Kadri  Veiderit
* TORE juhte Riina Voltrit ja Külli Hindriksoni; söökla juhatajat  Svetlana Utsalit,
abilisi Elen Preimanni, Reet Lõppu, Helle Laasi,  Kerttu-Kadi Vanambit, Mariliis Kulamaad,
Kersti Kivisikku ja aktiivseid 
õpilasi TORE aastakonverentsi korraldamise eest

* KONKURSS "MÄRKA MATEMAATIKAT ENDA ÜMBER"  Lõppes Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Nõo Reaalgümnaasiumi korraldatud konkurss "Märka matemaatikat enda ümber – jooned".  
Ülesandeks oli teha foto, millel olevad jooned tuli matemaatikaprogrammi  
GeoGebra abil eristada. Hindamisel arvestati originaalsust ja elulisust,  korrektset vormistust
ja matemaatilist lähenemist.  Võistlusega sooviti propageerida matemaatikaprogrammi
GeoGebra ja  seostada matemaatikat igapäevaeluga. Võistlusele laekus 163 tööd.
Meie  koolist osalesid Kerttu-Kadi Vanamb (10. kl) ja Liina Ilves (11. kl).  
Kerttu-Kadi sai ergutuspreemia.

* TORE KONVERENTS  Reedel, 30. jaanuaril toimus meie koolis TORE (Tugiõpilaste
Oma Ring  Eestis) ülevabariigiline konverents-üldkoosolek, millest võttis osa 240  liiget.
Tehti kokkuvõtteid möödunud aastast, sai osaleda järgmistes töötubades:  "Usaldus",
"Ei vägivallale, aga jah millele?", "Mina ise tore tegija",  "Tore noor", "Filmindus",
"Tiimitöö", "Head suhted – ilus elu!
",  "Tantsuline tegevus". Päev oli huvitav ja sisukas.
Täname direktorit  Jaan Reinsonit võimaluse eest konverentsi meie koolis korraldada.
Täname  ka Hans Oidjärve, Elen Preimanit, Reet Lõppu, Helle Laasi, Kristi  Treimanit,
Ragnar Parkseppa, Kaja Kivisikku ja Elve Kuuske, kes aitasid  konverentsi ette valmistada
ja läbi viia. Suur tänu söökla juhatajale  Svetlana Utsalile ja teistele töötajatele maitsva toidu
eest. Abiks olid 5.b, 8.a, 8.b, 9.a, 9.b, 10. ja 12. kl õpilased. Kahes  töötoas juhtisid tegevust
meie kooli õpilased Kerttu-Kadi Vanamb,  Mariliis Kulamaa ja Kersti Kivisikk.


No näed sa siis, polnudki väga möödaläinud nädal. :) Mina olen iseendaga väga rahul.
Esimese kuuga olen ma suutnud täitsa arvestatava koguse asju ära teha, millest ma ehk
isegi unistada ei osanud. Mõnus on olla kellelegi vajalik ja kasulik, aga veel
mõnusam on see, kui sellest kellelegi ka tõesti mingitki abi või vajalikkust osutub,
mitte niisama tegemist. Isegi tänu ei ole ma taga ajanud, ega hakka seda ka kunagi
tegema.

Mind tegelikult painab miski... juba reedest saati. Rääkisin sellest eile Kristiniga,
kes teab vist absoluutselt kõike mu elust ja olust... Ma arvasin isegi, et ma suudan
sellele painamisele viimaks järele anda ja mu meeleolu läks küll paremaks kui see
eile oli, aga üks tore unenägu keeras jälle kõik peapeale ja ma pean jälle mõtlema ja
enda jaoks selgeks tegema, mis värk siiski on... Kuigi ma tean täpselt, et kujutan
endale ette asju, aga lihtsalt... mul on jälle raske üle saada.
Vahepeal ma mõtlen, et leian endale uued sõbrannad, kellele kõike rääkida ja kellega
jagada neid asju, mida muidu üldse rääkida ei saa, aga siis... tuleb välja, et paremaid
sõbrannasid kui Mirt ja Kristin olid, ei tule vist niipea. Nemad olid minuga siis kui
ma segi hakkasin minema (:D), nemad olid minuga siis kui ma õppimata kooli tulin ja
aitasid kõiges... uskumatu lihtsalt, et neid enam ei ole... Nii raske on seletada
kellelegi asjadest, kes tegelikult mitte midagi ei tea... Tuleks ainult vanad ajad tagasi.
Tegelikult ... eks kõik peavad oma eluga edasi minema ja mõttetult nutma ja halada
jääma ei ole siiski mõtet, aga oma ettekujutustest võiksin ma siiski ju üle saada.
Kristin ütles ükskord, et unenäod ei tähenda mitte midagi... See on see hetk, kus ma
tõesti loodan, et ei tähendagi, kuigi ma Krisi selle lause eest päris tükkaega ei
sallinud... :)

Nüüd aga teemavahetuseks :P. Mu naabrid on ogaraks läinud. Alumine naaber lõugas eile
öösel elu eest Niki - Liisat kaasa ning rääkis oma naisegi nii kõvasti, et isegi mina
siia üles selle ära kuulsin. üritades magama minna, kuulsin järsku mingit kõrvulukustavat
mürinat, mis mul pool ööd magada ei lasknud.. Hommikul jalutama minnes kuulsin ma seda
uuesti, siis sain ma aru, et seda teeb tema akna kõrvale paigaldatud generaator...Mida
iganes see sell seal üleval ka ei teeks. Täiesti kohutav, ma elaks nagu kuskil krdi
Raadi lennuväljal... Õudne.

Ahjaa, et mu sissekanne ikka lõbusalt lõppeks, siis... ma vaatasin Kuuma piruka esimese
osa täitsa ära. :D No midagi nii idiootset ei ole ma enne näinud. :D Täiesti hull.:D
Kes veel näinud pole, siis soovitan soojalt vaadata! :P

Olge siis tublid ja nautige päikest!

Kerttu