End

Tere!

Ja nüüd ongi kõik. :) Kerttu kolib ära:). Siimokallismusitupsu tegi mulle nüüd pool päeva blogi ja sinna ma ka oma trennijuttudega lähen. :) Mul, muide, on palju rääkida jälle. :D Nii, et... seal on eraldi isegi trennijuttude rubriik. :P

Eniveis.. http://sefiirikiisu.co.cc on siis aadress, kuhu ma teid ootan! :)

Näeme juba uues kohas!:)

With all my pleasure

Kirjutasin siin vaikselt õpioskuste konspekti kui avastasin, et pole oma trennidest veel kirjutanud. Jap, ma hakkan JÄLLE trennist jahuma... :D Pange nüüd kohe alt ja F4 ning ärge nii pea tagasi tulge. :)

Nii, need julged, kes alles on jäänud... :P Pühapäeval käisime siis Kätuga ikka nagu tublid tüdrukud trennis. Korvpall oli ja mina olin siis ainuke tüdruk, kes mängis terve hulga poistega. Esimene kord sain palliga piki pead, polnud hullu. Teise korra sain vastu nägu täie laksuga... Polnud ka väga hullu. Kolmas kord otsustas kamikaze Mihkel mulle otsa joosta ja mu sõrme teisipidi väänata... see oli valus... Käsi paistetus 5 korda suuremaks ja sõrm läks sirgeks ja siniseks... Edasi hüpati mulle peale oma... paarsada korda... :D Aga, tore oli... Treener käis sajaga pallile järele joostes toolidesse, mis platsi ääres seisid... Viimased lendasid siis kahte lehte laiali... Suht hull oli. :D Lõpuks me ikkagi kaotasime.. :D Heigoga hüppasime seal siis kui ta viimaks küsis, et suur mu miinus on silmadel. :D Lõpuks ohkas ta rõõmsalt ja sai vist aru, et totaalselt pime ma ikka ei ole ( mis arvatavasti ei vabanda välja seda, miks ma mitu korda palli lahti lasin :D). Ülejäänud aja ma itsitasin ja ajasin Kätlinit sellega närvi. :D Heigo vaatas kusjuures teda vihaselt, mitte mind... :D Kuigi mina pidevalt trenni segasin oma tobeda itsitamisega... naljakas oli ju!:D Inside... :P ;)

Eile oli aga üüüüüüüber lahe, sest lõpuks üle mitme trenni saime lõpuks veele! Lollikesed, kes te arvate, et ma vette kukkusin - böö. :D Heigo hoidis kinni. :D Mm.. muide, teate ikka, et kevadeti võib mõni surnud ja lehkav metssiga vastu ujuda? :D Jeah... seda pidi küll kord kolme aasta jooksul juhtuma, aga noh... asi seegi ju. :D Ja peaaegu, et kalda juures on vesi 5 meetrit sügav, Heigo arvas, et vesi on veel natuke külm ujumiseks, seega hoidis ta paati kinni.
Veele läksime siis neljase paadiga. Kõige huvitavam on see, et kuskile paadis eriti oma jalga panna ei tohi... Põhja ei saa panna, sest see on umbes millimeetri paksune, seega läheb see kohe ka katki... :P Ainus koht, kuhu jalga toetada, on imepisike puidust nelinurk pingi ees, sinna saab siis jala enne sõudesussi sisse panemist toetada. Kahest aerust peab ka kinni elu eest hoidma, sest muidu kukud sisse. :D
Kui viimaks meie kord oli, siis oli sinna paati saamisega ikka raskusi... :D Minu ja Kätu ülesanne oli siis paati tasakaalus hoida... Esmapilgul pole nagu midagi väga rasket, eks... :D Aga kui viimaks veel oled, siis on nii ebakindel kui ebakindel. :D Esimesed kaks minutit ma lihtsalt närveldasin kõva häälega, Heigo ainult itsitas mu üle. :D Loksusime, mis me loksusime, aga püsti jäime kui poiisid olid meile närviliselt tagant karjunud:"HOIDKE TASAKAALU!":D Siis otsustas Heigo, et loksutab ka meid... kui me lõuanud olime juba piisavalt, ütles lihtsalt:"Kui ma teid kinni ei hoiaks, oleks te ikka päris mitu korda vees ära käinud juba!":D See oli niiii lohutav lihtsalt... :D
Vahetuse korral, olin mina siis kaldast kõige kaugemal.. Vasak aer totaalselt keeldus minuga koostööd tegemast,seega ma niisama loksutasin seda paati seal... :D Kui puuront meie juurde ujus, itsitasid kõik:"Näed, Kerttu, siga tuleb!":D Jeah.. :D
Aga, ülimalt lahe oli ja esimese korra kohta vist väga hullusti ei läinudki. :) Kadedusega vaatasime süstasõitjaid, kes rahumeeli oma pisikesest süstast välja ronisid, selle ümber keerasid, vee välja loksutasid ja siis kaenlasse võtsid ja kuuri viisid. :D Meie aerud on aga juba sellised, et kui maha kukub, siis on miljoniks tükiks ta kah... :D Super. :P
Ära ei suuda ma küll oodata, mil jälle veele ulpima saab... :) Muide, et tea teaksite, siis Emajõel on parempoolne liiklus, kel sinna kunagi asja peaks olema. :D Ja ärge kevadel minge kui sigu näha ei taha. :D

Täna käisime Siimoga pärast kooli Toomemäel pildistamas ka, jube tore oli. :) Mina muudkui mäkerdasin ta põski huuleläikega kokku ja Siimo pidi vihast siniseks minema. :D

Muide... Tervitaks siinkohal Raiti ka, ta nimelt pidavat mu blogi lugema. :) Järgmiste trennijuttudeni!

Naeratus

Trrr-trrr-trrr, äratus! :P

Juhheika, esmalt mainin ära, et mulle on tohutult Up & down meeldima hakanud. Täitsa kohutav kohe. :D See on siis Halley algusaegne ansambel. :P
See selleks. :)

Eile käis Kerttu trennis, jeika. :D Isegi Alouette-i žüriis olemisest loobusin, sest tahtsin trenni minna, mis siis, et mul ideepoolest nädal aega trenni ja kehalise keeldu on oma haige käpa pärast. Kekasse ei jõudnud ma tõesti, jah... (A) :D Pole vist kolm nädalat käinud ja nüüd kui Suur Reede tuleb, ei jõua ma sinna jälle. Upsi. :D Igatahes eile olin siis trennis. Esmalt tahtis Heigo meid aeroobikasse panna. Kuna Kätlin on trennivõimetu mõned kuud arvatavasti, siis olen mina hetkel ka trennis ainus tüdruk kui Aune otsustab mitte käima hakata. :D Nii... Seletas siis Heigo meile veel kaheksasest paadist midagi ja käskis üles aeroobikasse minna jõutreeningule. Tund aega oli aega... Kui kell uut trenni näitas, voolas saal inimesi täis, kuna meie regatud polnud, ei julenud sinna ka sisse minna. Meie õnnetuseks tuli Heigo just veerand trenni peal sisse ja ksis, miks me trennis pole. :D Noh, siis oli jama. :D Igatahes sai ta me peale kurjaks ja nii vedas ta meid enda järel kenasti ergomeetrite ruumi. Kätlin läks venitama, mind pandi aerutama. :D Mitte sõudma, vaid aerutama, sellise pika šeksika tokiga. :D Jube oli, käed võttis ikka täitsa läbi.
Heigo õppis mu nime pool trenni, käis ja küsis Kätult iga kord, et kumba pidi see siis oli, kas Kerttu-Kadi või Kadi-Kerttu. :D Lõpuks ma tegin talle selgeks, et ma võin vabalt Kerttu ka olla, siis oli ta nii õnnelik, sest iga kord kui ta mulle Kadi-Kerttu ütles, sai ta nii minu kui Kätu käest sõimata. :D Igatahes kui ta korraks oli ära läinud ja mina venitasin, kostus korraga Heigo megakõva hääl "KERTTUUUUU!" mina siis jooksin ja küsiisn, et jah, mis ma tegema pean... Siis vastas Heigo,et :" Mine ergomeetrile, Sina nii lihtsalt ei pääse!" , ma siis ütlesin,et "Väga hea!" ta jäi mulle suurte silmadega otsa jõllitama... :D Igatahes nii ma seal peal siis sõudsin... Heigo kõrval oli aga mingi kursavend, kes seletas, et ma ikka hoian selga valesti, selle peale ütles trenku talle:"Ole vait! Ta sõuab paremini kui sina, sa vana looder!" mille peale kutt ütles, et:" Ta ei sõidagi sul ju, uimerdab ergomeetri otsas ainult!" siis sai Heigo kurjaks ja vastas:" Sa tahad väga sealt eesaknast välja lennata, eks?" :D igatahes mul oli lõbus nende kaklust kuulata ja samal ajal pidin nutma hakkama, sest tädid mu kõrval sõudsid nii valesti lihtsalt. Kallikesed, ega te 9t sõudma ei pea, jummeluke :S.
No ja muidugi ma hoian ju selga ja jalgu ja asju valesti, see oli nii naljakas juba, kuidas trennikaaslased ( mida seekord oli 2: üks kutt ja Kätukas ) pidid rääkima, mida ma valesti teen. :D Suht jube oli. :D Ja legendaarne lause:"Kerttu, hoia pea otse!" see on võrdväärne juba "Kätlin, KÄED!" lausega. :D
Nii palju siis trennist. :) Kedagi vist ei kotigi, ega ju. :)

Täna aga... Noh, kell on 10.02, ma olen üleval ja valmis tegudeks! :P Ma nägin haigeid unesid ka... Keemia järeltööd ja mata kontrolltööd mingit... :D No, ja siis kuidas ma oma kolme venda pidin kantseldama jne... :D No ja midagi oli veel, aga sellest ajalugu vaikib. :)
Shakespeare-i "Romeot ja Juliat" peab lugema hakkama igatahes... Teisipäeval on vastamine... Õh, vastik. See pole aga nii õudne kui cartesiana kodune töö, nimelt on meil 13 lehekülge täiesti segast teksti mingil totaalselt haigel teemal, millest ma midagi aru ei saa... Sellest tuleb teha sissejuhatus, preambula, tees, antitees, süntees ja mingi vastik kokkuvõte ka veel... Ma ei mõista, kas neil on väga valus kodus või, et neil midagi teha pole... :S Mõtlesin, et hakkan oma uurimistööd juba kokku panema, et saaks mustandi ära esitada lähinädalatel ja nii saaksin maikuu poole vabamalt võtta, aga no kui ma pean vahepeal veel haigeid uurimistöid kirjutama, siis laske mind külll maha, päriselt.
Ahjaa, inka raamatut peaks ka lugema hakkama. :) Ja rollimängu ette valmistama ja ajaleheartiklit otsima ja... :D Oeh, kiireks kisub. :)
Kui midagi meenub, tulen tagasi ja räägin teile. :P

Pildid on siin täna hästi egod (A) . :D Ei, need kõik, peale selle peegli ees "plixi" mängimise pildi nagu Artur ütleb, on kõik musi tehtud. :) Öelge nüüd, et ta mul osav pole (A). :) Kõige osavam ja kõige kallim. :) KMP, MAS, Siimokesekesekesekene. :)

Day and night

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal nende bussidega on... :S

Kui pühapäeval pärast trenni kaheksasega koju sõitsin, siis oli esimene kord... Nimelt enne Mellistet läksin ette ja ootasin, millal bussijuht mind maha paneb. Mellistesse jõudes ta isegi mitte ei aeglustanud, vaid sõitis täiega peatusest mööda. Mina siis rõõmustasin ja mõtlesin, et ta viskab mu teeotsa maha ja ma ei pea päris pikka teed oma haigete lihastega kõndima... Aga ka teeotsast sõitis ta mööda... Ja ühel hetkel olimegi külast väljas. Bussijuht rahulik, mina närviline ja mõtlik kui seisin ja pimedat teed jälgisin. Kui kodu juba peaaegu et kilomeetri taga oli, küsisin:"Kas maha ei saagi?" sellepeale jäi juht mind vaatama ja ütles:"Ma ei märganud sind, oleksid võinud ju öelda!" seda viimast veel kurjalt ka... Nojah ja siis kuskile metsavahele ta mu maha panigi, mina pidin aga päris pika tee koduni maha kõmpima... :)

Täna oli teine kord.. Mõtlesin, et lähen viiesega koju. Bussijaamas ütles naisehääl kägisevasse mikrofoni, et buss hilineb... Hea küll, ootasin... ja ootasin... ootasin veel... Viimaks tuleb ette poole kuuene buss ja bussijuht teatab, et viiene buss võeti rajalt maha.. Kuna politsei oli otsustanud, et buss pole sõidukõlbulik ja kuskile Tartu-Elva maanteele ta jäänud oligi... Poole tunniga olin juba kergelt külmunud... See polnud aga kõik: nimelt linnast välja sõites oli Annelinnas silla juures seisma jäänud üks auto.. VIhane bussijuht peksis siis signaali ja karjus autojuhi peale . Nähes, et auto kuskile ei liigu, karjus:"Vaaakkkk juuuuu!" selle peale kogu bussirahvas ainult naeris. :D See oli tõsiselt koomiline.. :D Ja nii me tükkaega jukerdasime, et sealt mööda saada... Aga vähemalt ei maganud ta mu peatust maha.:)

Don't like the backseat, gotta be first!

Juhhei!

Kevad, viimaks ometi! Eelmine nädal oli jube, hommikul läksid kooli, oli kevad, õhtul tulid koju, oli talv. No kuhu see kõlbab nõnda?!

Eniveis... Vabandama ette ja taha ma ei hakka, sest, et... :D Ma lihtsalt ei hakka. :) Liisa juhtis tähelepanu sellele, et mu blogi hakkab välja surema ja seetõttu võtsin nõuks ja 7.31 hakkasin kirjutama. Täna lähen teiseks tunniks, seega on mul aega natuke. Raiskan oma väärtuslikku keemia järeltööks õppimise aega siin teile midagi kirjutades. :)

Mis siis juhtunud on nende loetamatute päevade jooksul? Hmm... Alustades eelmisest nädalast...

Käisin trennis üle mitme-mitme nädala. :D Kui Heigo küsis:"Teid pole Kätliniga nii ammu näinud, kus te olnud olete?" Siis Kätu muidugi ütles, et me olime haiged, mina noogutasin elavalt kaasa:D . Arvata võite, kumb meist tegelikult ka haige oli... :D Kui Heigo küsis,"Millal te siis terveks saite?" vastas Kätukas, et "vaheaja lõpuks", ja mina noogutasin jälle, eksole. :D Ma sain isegi rattaga sõita. :P Jube šeff oli, 130kcal leidis oma lõpu sel päeval. :P Rattaga sõitmine oli eriti kobe siis kui Kätlin pidi 4 korda ratast vahetama, sest niipea kui ta sadulasse istus, ütles see üles. :D Heigo ei suutnud ära naerda :D . Kui ergomeetritele sõitma läksime, läks Heigo Kätu juurde ja küsis, kas ergomeeter läks tööle... :D Kätlin vahetas kümmet värvi korraga selle peale. :D Ja siis avastasin mina, et mu ergomeetril on kahtlased numbrid ees ja pistsin karjuma. Heigo tuli ja sättis natuke ja mina alustasin siis uuesti tõmbamist ja numbrid tulid tagasi, pistsin jälle lõugama ja Heigo tuli ja küsis:"Mida sa nüüd tahad?" :D:D:D:D ja siis tegi mulle selgeks, et numbrid vahetuvadki kui ma tõmbama hakkan. :D Kutt, kes mu kõrval sõudis, vahtis mind suurte silmadega ja ma olin vist totaalne blondiin.. :D:D
Igatahes oli lõbus. :D Trenni lõpuks teatas Heigo, et järgmine nädal ( ehk siis see nädal ) on veele minek. Siimo, muide, hakkas juba pileteid müüma, et naerda saaksite mu üle. :D encoder@hot.ee - broneerige ära siis... :D

Pühapäeval sain lõpuks oma sprdikooli õpilaspileti ka kätte. Meil oli korvpalli tund kaa... Kujutage nüüd ette: Kerttu, Kätlin ja Aune ja kari poisse korvpalli mängimas... Mis te arvate, kes lõpuks tappa said ? :D jap, meie. :D Mina kiusasin Kätut ja hüppasin al ees pidevalt ja segasin, mille peale Kätlin mind igale poole saatis.
Pärast seda kohutavat jooksmist ja värki, läksime jõusaali... Mina trampisin stepperi peal ja siis läksime 25x3 korda trenažööridele... Kõhulihastel surin ma küll mingi 6nda peal ära vist juba. :D Lõpuks läks asi eriti jubedaks, sest mul hakkas ühel hetkel pilt eest minema, siis kadus heli kõrvust ja jalad läksid totaalselt all nõrgaks. hea oli, et ma suutsin end maha istutada, muidu oleks ma vist maaga kokku põrkunud.. Õnneks läks see ruttu üle ja ma sain edasi möllata. Pärast oli küll nii valus, et anna või otsad. :)

Hmm, mis siis veel... Esmaspäeval tahtsin Siimole kalli teha, kuid tema omakorda tahtis mu käest kinni võtta, mille tagajärjel me käed nii õnnetult kokku põrkusid, et minu käsi alumine oli ja selle tagajärjel üles paistetas, verevalum tekkis ja nüüd nädal aega trenni- ja spordivõimetu olen. :) Nüüd hakkab asi juba natuke üle minema, aga üks käsi on teisest endiselt 2 korda suurem, aga sidet enam vaja ei ole õnneks.
Ahhaa, eile oli ju 1. aprill, haha... :P Ma sain kaks korda Siimot "tillist tõmmata" :P Esimene kord helistasin talle ja teatasin, et läksin traumapunkti ja tuli välja, et mul on käeluu murd ja seega on käsi kipsis. :D Siimo hakkas muidugi hirmsasti vabandama, muretsema ja nii ja kui ma teatasin, et aprillinali oli, siis vist esmapilgul oli ta eriti kuri. :D
Teine kord teatasin talle, et mu emme tahab temaga millestki rääkida... Siimo arvas muidugi, et sellest, miks ta mu invaliidiks lõi. :D Aga jah, ta sai jälle tillika. :P
Muide... päeva uudis - Kerttu sai eile Heinmaaga oma esimese "Viie!" Tõsiselt ka. :O Kuulge, minust hakkab vist inimene saama. :O

Nii, igatahes on kell juba nii palju ja ma avastasin, et mu meigikott on kooli jäänud ja nüüd jooksen ma sellele järele. :P

Tsau!