Slipping away

Heidihou!

Kaks päeva veel seda õndsat vanust... 16 pidi inimese kõige õnnelikum vanus olema. Ma ei kurda, on jah...

Need kaks päeva olen ma olnud üsnagi neutraalses tujus... Kõik sai alguse eile õhtul, kui kõik allamäge kolises, õnneks oli see üsna väike asi, aga suutis natuke ikka endast välja viia. Õhtul sai natuke masetsetud, aga noh, ma lohutan end sellega, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Täna terve päeva olen ma nii neutraalne olnud, et endal hakkab ka paha juba. Jekimov ütleks selle peale, et nüüd on kõige parem kõike teha, sest ükski emotsioon ei häiri mind. Ega tegelikult ei häirigi. Ma võin rääkida absoluutselt millest iganes, ise seejuures suunurka liigutamata. See on isegi üsna põnev kui nii mõelda.
Hakkasin hommikul õppima... Järgmine nädal tuleb üsna pingeline, seega on vaja hakata juba rabama täna... Natuke on tehtud, aga tundub, et rohkem on ikka veel teha. Õnneks ei kasva veel midagi üle pea, mis on üdini hea.
Käisime emaga pildistamas ka, kahju ainult, et nii pimedaks läks, et polnud lihtsalt enam piisavalt valgust, et midagi normaalset saada.
Muud ei olegi täna tehtud. Ootan juba täitsa seda esmaspäeva... Uskuge või mitte, aga mulle on mu sünnipäev meeldima hakanud. Tegelt meeldis see enne ka, aga noh... Vahelduva eduga olen ma selle pärast torisema hakanud...
Mulle meeldib see pidulikkus ja see mõnusalt hea surin sees... Uh, vähemalt viimaks saab ometi hooldusesse, ei suuda enam ära oodata.
Jei.

Kerttu