Vana ja uus

Tere!

Uskumatu - ma kirjutasin siia nii ammu aega tagasi, et lausa häbi hakkab. Kahju, et mul munareste ei ole, mille sisse häbenema minna. Andke andeks, ehk tuleks see mu uue aasta lubadustesse esikohale panna? Et ma vähemasti PÜÜAN siia tihedamini kui iga kuu kirjutada... :D
Tegelikult mõtlesin, et kirjutan siia oma aastast... Seda on siia veel natuke rohkem kui 12 tundi jäänud. . .

Alustaks siis sellest, et aasta oli mul superhea, kõige parem siiani ja ma olen sellega super rahul! :)

Jaanuar ja veebruar möödusid täiesti tavaliselt: sünnipäev, mis igal aastal kipub olema, uus Ipod :P. Mitte midagi eriti märkimisväärset ei juhtunud.
Märts hakkas aga ilmet võtma: algasid koolidesse katsetetegemise aeg... See tähendas minu jaoks Treffnerisse ja Härmasse pürgimist koolivaheajal... Treffneri katsetel õnnestus mul muidugi katkisele toolile istuda ja üleüldse läksid need katsed kus see ja teine, aga ega ma eriti ei pingutanudki, ei tahtnud ju siiski sinna, aga proovida tuli.
Kuu oli aga pingeline, ka eksamid hakkasid ähvardava kiirusega lähenema...
Aprillis käisin reisil - nimelt Venemaal... Tsirkus, mida ma nii totaalselt pärast seda vihkama hakkasin oli kõige õudsem asja juures... Hotdogid olid head :P. Šopata sai ka muidugi. :) Noh ja Joel võttis hotellist muidugi padja kaasa, mis ka omamoodi... huvitav oli... :D
Aprill oli aga eriline ka muu asja poolest: tulid teised koolikatsed... Seekord siis Kommertsi ja Descartes'i. Oi kui õnnelik ma olin, kui Kommertsi uksest värisedes sisse läksin ja ringi vaatasin, oi, kuidas ma seda kooli jumaldan! Katseid tegin niii õnneliku meelega, et oleks või topelt kohe teinud. Kõik rikkus ära aga see minu seljataga olev tibi, kes mult koguaeg kõike küsis...
Pärast TDL-i ja TKoG katseid tuli see kõige piinavam aeg - tulemuste teadasaamisaeg...
Mai võttis huvitavad pöörded: esmalt sain sisse TKoG-sse, mille üle olin ma niii tohutult õnnelik. Selle rikkusid ära aga vanemad ja TDL, kes olid nõuks võtnud mitte mind sealt ära lasta. Seega jäi minust kõrvalkool siiski liiga kaugeks.
24.mai oli aga huvitav oma Rattaralli poolest, kus ma olen hakanud viimased, khm, kaks aastat käima. Eks muidugi, jah, ühel põhjusel ma sinna ju Kristiniga läksin, või mis? Pärast seda võtsid asjad jälle sellised pöörded, mida ma tol hetkel tahtsin ja vajasin.
Üks negatiivsemaid asju oli läbikukkumine matemaatika proovieksamil...
Juuni - eksamid. 2008 esimestel tundidel tegin lubaduse: eksamid peavad korraliku tulemuse andma. Ma täitsin selle. Mata - üllatuslikult "4", eesti keel "5" ning ühiskonnaõpetuse eksam "5". Ma jäin rahule. Pärast seda piinavat aega saabus rahu - lõpetamine. Uskumatult ilus päev oli! Aitäh veelkord kõigile, kes kohale tulid. :) Pisara võtab siiani silma tagasimõtlemine sellele 20ndale kuupäevale.
Aga, ega ma siis puhkama jäänud: järgmisel päeval jooksin Liiga laagrisse Saaremaale. Elu esimese reisi kohta oli see super! Juventega kolm päeva veeta, mängida lauamänge, jagada kleepse linnas, näha naervaid ja lõbusaid silmi, kakelda Karliga toidu pärast:D,magada läbiligunenud telgis, jalutada Kuressaares - see oli imeline! Kuressaare kõige kõrgema elumaja juures on ka tore seista... 8-)
Muhul veetsin oma jaanipäeva, me ilmselgelt olime kõige populaarsemad seal :P.
Aitäh teile, kordame veel, eks! ;)
Juulis täitsin oma ühe unistuse - minust sai Noorteraadio saatejuht. Ja see juhtus kõigest tänu ühele pisikesele koosolekule, kus ma juhuslikult Bigile ütlesin, et võiks ju proovida. Nii ma siis kohtusingi MiiSu ja Catyga. Kõik läks lihtsalt nii lihtsalt ja hästi.
Juulis hakkasin ka malevas tööle. Seal kohtusime Karliga. Oi, kuidas me kaklesime ja üksteise kallal närisime. :D Läbi juhuse saime teada, et elame kõigest ühe korruse kaugusel teineteisest. Temast sai mu parim sõber, kellega KÕIGEST rääkida. Mis siis, et ta mind vahepeal kinni teipida tahtis ja raamatukogu arhiivis ei vastanud kui ma ära kadusin ja teda lõugasin. :D Aga jah, meie olime kõige paremad ju raamatukogus;) . Isegi kingi saime. :)
August oli veel töö ja siis hakkasin mõtlema koolile. Käisin aga Noorteraadios ja olin täitsa rõõmus selle kõige üle. Muidugi ei saa mainimata jätta, et see august oli selline esimeste kuu. ;) Käisin päris mitu korda Tallinnas, eks päris mitmel erineval põhjusel... August lõppes aga Kristini ja siidripurgiga. Muidu ei saanud ju kooli minna. ;) Tegelikult lõppes august ühe saatusliku telefonikõnega, mis jäi Kerttu ja ühe inimese vahel viimaseks.
Septembris läksin kooli, ikka oma vanasse, ilma kõigi oma sõpradeta. See oli valus ja harjumatu. Õhtuti nutsin ja üritasin kõigest väest oma eluga edasi minna, mis ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kõik muutus aga 15. september kui ma Siimoga lihtsalt Noorteraadios töölolles suhtlema hakkasin. Siimo oli see, kes mu ellu kohe päikese tõi ja mu unerütmi sassi lõi. ;) Siis hakkasime ka koos saadet tegema ja kõik läks aina ülesmäge.
Astusin muidugi ka kooli Õpilasesindusse ja hakkasin üksi tegema koolilehte Minipääsuke. Leidsin ka tagasitee tennise juurde - ma ei mõista ikka veel, kuidas ma sain sellest eemal olla.
Oktoober võttis uskumatud pöörded: Kerttust ja Siimost sai paar ( Can't belive, eks:D). Koolis läks nagu läks... Hakkama sai, mis siis, et kirjanduse kursus "2" hakkas tulema. Siiski läks kõik ainult paremini. Käisin ka ühel kõige toredamal noortekonverentsil Rakveres koos Aune ja Anzelikaga. Õhtul möllasime Aqvaspa-s ning rääkisime mõnusate poistega poole hommikuni. Nii vabastav ja suurepärane õhtu ning öö. Hommikul kõndisime Evertiga kõigil muidugi nii kiiresti eest ära, et keegi järele ei jõudnud. Oh, kui palju talt õppida oli ja rääkida temaga! Igatsen tema totakaid märkusi ja tunnustavat pilku. Ma sain temaga kõigest rääkida: oma mõtetest ja tunnetest ja kõigest. :) Hommikusöök oli ka tore :).
Samal konverentsil osalesime ka Eesti suurimal Flashmobil. Seisime huvitavates poosides keset Rakvere kesklinna ja hiljem tantsisime nii kuis jõudsime Rakvere pisikeses bussipaviljonis 300kesi. Tõeline fiiling! :) Ja täitus ka minu teine unistus: Õpilasesinduse presidendi koht kuulus nüüd ainult mulle.
November oli ka sama tore: Siimoga sai kuu täis. :) Sille ja Kerttu käisid Pärnus konverentsil Lahe Koolipäev 2008, mis oli tohutult lahe! :) Kõiki neid toredaid inimesi näha, kes midagi ära tahavad teha - SUPER! :)
Samuti hakkasin Tartu Kutsehariduskeskuses õppima karjäärikoordinaatori tugiõpilaseks. Midagi toredat jälle juurde omandada on ju vahva. :) Koolis läks küll raskeks, aga kõik sai viimasel hetkel ikka korda nagu alati.
Detsember algas ja möödus kiirelt. Tegemist oli nii palju, et vahepeal ei märganudki teiste olemasolu enam. Jõuluballid, kabaree, mis samuti huviavaid pöördeid võttis. Tore oli näha neid inimesi, kelle igatsus vahepeal koolisolles nii tugevalt peale tuleb, et pisaraid tuleb vägisi tagasi hoida.
Jõuludeks võttis mind aga enda alla haigus, millest vabanen alles uuel aastal kui mu ravikuur lõpeb. Aga tore on teada, et ma nii paljudele korda lähen ja ikka küsitakse, kuidas tervis on. Aitäh teile. :)Muidugi sai minust vahepeal ka brünett. :) Blondist siis brünetiks nagu Timps ütles. :)
Oli ka kurbi hetki, aga ma olen tugev ja saan neist üle. :)

Ja nüüd ongi nii, et aasta saab läbi ja tuleb oodata, mis nüüd siis saab. Kas läheb veel paremaks? Halvemaks? Ei muutu midagi?
Mul ei ole midagi kurta: mul on supersõbrad, superkallis inimene, kes mu kõrval on, armastavad vanemad ja mis peamine: mu unistused on täitunud! :)
Kõik, mis ma sellelt aastalt ootasin on minu ees ja mul olemas. Ma saavutasin need, mis ma tahtsin ja ma olen niii rahul ja õnnelik. :)
19 lubadusest täitsin 10, üle poole, ma olen rahul. Ülejäänud ei olnudki nii tähtsad lubadused. :)

Mine rahus, aasta 2008! :)
Teile aga, head vana-aasta lõppu ja kõike paremat uuel aastal! Ärge heitke meelt ja pidutsege hästi!

Tere Kerttu :)

Karl, Kerttu ja Jänku-Juss

Ma lihtsalt pidin selle ära mainima, kuidas ma eile Karliga linnas käisin. :D
Esmalt ei oodanud ma üldse, et ma Karli näengi, aga mingi imelik mõte käis veel fotograafias läbi, et miks ma küll tunnen, et Karl vastu tuleb. Telepaatia, või mis? :P

Tormasingi siis kodust välja ja otse Karlile peaaegu, et sülle. :D Oh seda rõõmu, me siis muudkui vatrasime ja vatrasime. :P Lõpuks aga mõtles ta, et tuleb minuga šoppama.

Ühes poes käidud, jooksime teise, nimelt oli mul enda vennale Jänku-Jussi kolmandat osa, mida minu õnnetuseks Eedeni filmipoes polnud. Välja tuli aga, et see on linnast üldse otsa saanud, üks eksemplar oli aga... üle jõe Selveris... No, mis te siis arvate, mis me tegime? :D Otseloomulikult jooksime sellele järele. :D Nii lõbus pole mul ikka päris ammu olnud. :D Mida kõike Jänku-Jussi pärast ei teeks. :D Karl näitas mulle oma nilbeid päkapikke ja kõik oli täitsa normaalne ju. :D

Viimaks Selverist saime siis Jänku-Jussi kätte, siis muidugi ei suutnud ma normaalset teedpidi linna minna, mistõttu pidin ringiga muidugi Karli koju saatma ja siis ise linna kappama. :)
Ma tegelt ei suuda ära oodata, mil Karliga pildistama minna saab, aga selle teeme ära, eks ;)?

Igatahes, kojujõudes oli mul kogu Kerttupower otsas, viimase osa jagasin Siimole ära. :O

Tore päev-tore päev:)

Pange soojalt riidesse ja kuulake jõululaule!

Headest ja halbadest inimestest....

Täna koju jalutades üle selle sopase ja lumise silla, vajusin mõttesse... mõtlesin... inimestest, nii headest kui halbadest, hetkedest, mis olnud, mis tulemas... Mu mõtted katkestas üks sõjaväelasemundris vastu kõndiv noormees, kes mulle soojalt ja armsalt naeratas. Ma julgen väita, et see oli üks soojemaid naeratusi, mis mulle eales kingitud. Ma jäin talle järele vaatama ja mõtlesin, et mis tema mõttes sel hetkel ringi keerles, kas ta naeratab kõigile seda sooja ja mingil määral turvalist naeratust või valib kaugelt inimesi? Kõndisin edasi... mulle tuli vastu kümneid ja kümneid inimesi, nad olid masenduses, torisesid lume pärast, rääkisid magedaid nalju ta tormasid kuskile... Soojust polnud kuskilt tunda... Mul hakkas kurb.

Mul on tegelikult terve päev kurb olnud. Hommikul tundsin ma end kasutuna ja täiesti mõttetu inimesena siin maailmas. Mul tekkis tunne, et mind ei ole siia vaja, mida head ma teistele teinud olen, et mind siia vajatakse? Milleks? See kõik jätkub siiani... Ma ei tunne end vajalikuna mitte kellelegi. Millegi pärast pole keegi mulle siiani selgeks teinud, miks ma siin olen, just siin ja praegu, mitte 20 aasta pärast... Ma olen segaduses... Ja see suurenes kui oma hea sõbrannaga rääkima juhtusin...

Miks on nii, et heade inimestega ei juhtu mitte head, vaid hoopistükis halba? Miks need õelad ja pahad saavad alati kõik, mis nad tahavad, aga head peavad võitlema ja püüdma ellu jääda? See pole aus, et heade inimestega peavad need kõige koledamad asjad juhtuma. Kõige hullem on see kui mitte kuidagi lohutada ei oska... Ei saa öelda, et "Kõik saab korda", sest mitte kunagi ei ole see enam nii nagu oli... See kas lõppeb või jätkub... õudsemana kui kunagi varem.

Millised aga head ja halvad inimesed on? Mis neid headeks või halbadeks teevad?
Kas ma olen hea kui ma kedagi aitan? Aga siis kui ma kellelegi naeratan? Aga siis kui ma selle šokolaadi poest ostan? Ka siis ma ju aitan kedagi... Kas ma siis olen hea?

Millal ma kedagi aitasin? Ma olen püüdnud kõigile midagi head teha, iga päev... Millal mulle aga head tehti?
Millal ma kellelegi naeratasin? Millal mulle aga naeratati?
Millal ma kedagi lohutasin või tõsiselt oma südant puistasin? Millal mulle oma südant puistati ja lohutati?

Ma usun, et neid küsimusi peaks igaüks end mitu korda päevas küsima ja kirja ka panema... See võib tähtsamaks osutuda kui eales arvata oskate.

Kord öeldi mulle, et ma olen nõrk, sest ei suuda inimestele oma muredest rääkida ja tõmban neid nagu käsn enda sisse ja ühel hetkel plahvatan. Ma ei uskunud rääkijat, vaid pahvatasin, et vaadaku ta iseend. Nüüd aga mõistan, mida ta sellega mõtles.
Ma tõepoolest ei julge enam kedagi usaldada, ma kardan. Mida? Kas seda, et mu räägitud kasutakse minu enda vastu? Või, et ma saan pärast ise haiget? Või, et ma kaotan midagi väärtuslikku?
Ma kardan seda kõike... Mul on hirm ja minus on segadus, ma tahaks seda välja rääkida, aga ma ei tea isegi, kellele. Mulle öeldakse, et mul tuleb aeg maha võtta, mind murrab see kõik kord... Naljakas: ma rääkisin seda sama lugu mõned kuud tagasi ühele inimesele, kes mind nõrgaks nimetas... Ta ei uskunud mind... Ka mina ei usu neid inimesi... Nüüd mõistan ma teda...

Ma tunnen end nõrgana...

Õues on külmaks läinud, riietuge soojalt. :)

Kerttu

Jingle bells, jingle belles :)

Houhouhou, käes on 1. detsember. :) Jõuludeni on 23 päeva... Ma olen juba mõelnud, et kinke peab vaatama hakkama ja inimesed juba uurivad, mis ma jõuludeks tahan... Üldiselt olen ma väga rahul kui lumi maha tuleks ja ma viimaks enda kaamerale korraliku koti saaks. :D Aga see on juba ära korraldatud... :) Lumega on nagu ta on, aga küll ta ära tuleb. :)

Mis siis vahepeal toimunud on... Hmm...Ega's suurt midagi polegi, kõik läheb täpselt nii nagu ta minema peab või isegi paremini veel. Kurvaks teeb mind pigem see, et ma olen ikka tohutult alla käinud selle mõne kuuga. Uskumatu, et minust on saanud potensiaalne väljalendaja... Mitte, et see mind ees ootaks, aga ega ma kardan, et palju enam puudu ka ei jää. Ma ei tea, mis on saanud minu viitsimisest ja usinusest oma töösse, aga seda ei ole enam. Eks suurt rolli mängi ka nn "uus elu", kus ei ole enam ühtegi "vana", mis oleks kodune ja mõnus... Inimene pidavat küll kõigega harjuma, aga vahepeal on nii krdima raske. Isegi kui tekib ebameeldiv ja outsideri tunne... kelle juurde siis joosta ja oma muret kurta? Kurbusega peab tõdema, et inimesed, keda ma tohutult usaldasin ja kelle peale sain ma absoluutselt alati loota, on kadunud ja nemad on selles "uues", kuhu enam väga "vana" ei kuulu. See on nii kurb... Ehkki minu elu on viimasel ajal päikselisemaks muutunud, pole siiski kõik enam nii nagu ma tahaks või vajaks. Vahepeal mõeldes tuleb pisar silma ja isu kõigele käega lüüa - see ongi vist põhjus, miks ma enam lihtsalt ei suuda. Mul on ääretult kahju sellest kõigest.

Nüüd tuleb aga see kauaoodatud jõuluaeg ja mina hakkan end sellest kõigest välja puhkama, vähemalt püüan. :) Siis on uuel aastal ka hea kõigele vastu minna.

Seniks, mis siis ikka, oodake lund nagu minagi ja, et teil kõik soovid täituks, ka need kõige pisemad :)

Kerttu