No need to rush

Ajou! :)

Mul on tekkinud tõeline blogihaigus: ma vist kirjutaks siia söögi alla ja söögi peale ka... tõsiselt. Mitte, et mul ilgelt huvitav elu oleks, aga päev ei ole kuidagi korda läinud kui ma siia kirjutanud ei ole. Eile, ehk siis teisipäeval oli mul selline jube päev, et...
Hommik oli kõik tore, ma olin isegi võimeline end üles ajama, aga matemaatika tunnis keeras kõik ära... Nimelt oli Oidjärv otsustanud, et tahvlile on tore asju tampides kirja panna... samuti ei suutnud ta hoiduda sellest mõnusast kriidi kriginast, mida see teeb siis kui liiga kõvasti sellele pulgale peale vajutada. Oh, kui meeldiv oli see peavalu, mis vältas lõpuks kuni hilisõhtuni välja.
Inglise keel oli isegi täitsa vahva: Rait istus mulle kõrvale ja siis oli isegi talutav... :D Mind küsiti ka muidugi, aga õnneks sain ma "5" :P. Eile oli isegi informaatika tund talutav: ma sain Exceli tööga ka hakkama, mille tagajärjel ma "5" sain. :P Esimest korda viitsisin ma selle Exceliga tegeleda, isegi Siimo ei aidanud mind läbi MSN-i. :D
Õpioskustes vastasin oma suurt tööd, ehk siis pidin klassi ees rääkima oma õpiharjumustest. Seletasin siis seal midagi, väga mööda õnneks ei pannud ja "5" käes. :D Nii, et eilne saak oli 3 "5" :)
Õhtul läksin raadiosse nagu ikka. Tervituste hunnik kasvas jällegi üle pea, aga hakkama saime nagu alati. :) Pets oli eriti geenius: kleepis endale kleeplindiga mikkeri "mütsi" pea külge ja säras siis mööda Noorteraadiot ringi. :D Täiesti hull. :D Siis käskis meil Siimoga mitte "lätsutada", et ega me raadios ei ole, et Noorteraadios siiski vms. :)
Koju jõudsin siis alles kuskil 22.15 ajal. See tähendas seda, et ma pidin oma tekstiloome kodust tööd tegema hakkama ja kirjandit kirjutama. Nagu ma olin juba teile eelnevalt rääkinud, oli mul siis vaba teema, millest ma mitte kui midagi kirjutada ei osanud. Peavalu ei aidanud ka mitte kaasa selle toreda üllitise genereerimisele. Viimaks suutsin unise pea ja Kristini abiga vähemasti sisu kokku panna. "Kaine" peaga oli seda hommikul natuke valus lugeda: sellist jama saab Kerttu küll ainult unise peaga kirja panna. :S Aga aitäh Kristinile, et ta mulle teema andis. :) Kirjutasin siis nimelt sõnavabadusest. Kas see on minu arvates kergelt kätte antud või kui hästi/halvasti inimesed seda meie riigis ära kasutavad. Magama sain kuskil kella 3 ajal.

Hommikul silmi lahti eriti ei saanud. Vanaema käis mitu korda mööda ja teatas, et kell on juba 7 ja aeg üles tõusta. Vedasin silmad lahti ja ajasin end siis ka kella 8-ks kooli. Olin küll mõelnud, et jätan minemata, kuna mitu päeva kestnud peavalu ei lase mul lihtsalt mitte millelegi keskenduda.
Mata tund oli tore... Kirjutasin ülesannet ja Oidjärv katkestas korraks oma jutu ja ütles:"Preili Vanamb, teil oli raske öö? Oi, näed, te ärkasite üles! Muidu nii kohusetundlik ja tore, aga näed, esimeses tunnis on teil vist probleeme... Täitsa kahju hakkab teist kohe." Ma ei saanud muud öelda kui lihtsalt naeratada... Ma ei hakanud mainima, et polnud korrakski silma kinni pannud ja püüdsin end välja magada lihtsalt klaasistunud pilguga, siiski üritades ka ülesandele tähelepanu pöörata.
Sama unine seis jätkus ka inglise keeles. Ajasime Raidiga juttu ning otsustasime viimaks lihtsalt laua peal magades oma und vaadata... Koskel ütles selle peale:"Vanamb, teil on käsil alles teine tund, palun püüdke end üleval hoida," ja ise naeris... Pärast tunnikat viskasin end lauale, mille peale Koskel rõõmsalt:"Have a nice dreams" ütles... Mulle ta isegi täitsa meeldib, kahju, et ta enam tunde ei anna meile. :( Mul hakkas tast isegi kahju, et Joel talle eelmine aasta uksega vastu vahtimist pani, aga "polnud ju Joeli süü, et Koskel kaasa lendas" nagu Joel targalt mainis. :D
Teised tunnid möödusid juba märksa normaalsemalt. Kaks prantsuse keelt olid küll tapvalt igavad, aga mingi megapisikese ülesande eest sain ma isegi "5". :)
Tekstiloomed olid täna jälle üsna lahedad: tegime mingit ülesannet, kus lugesime ühe kirjaniku katkendit surmast ja matustest. Pärast arutasime, kas surmast peaks rääkima või mitte... Enamus meist leidis, et peaks, kuna see on siiski elu üks põhiosi, aga rääkida ei tahtnud sellest väga keegi. Ega ma eriti pahaks ei panegi, ma isegi ei taha inimestega surmast rääkida: kardan öelda midagi valesti ja siis kedagi solvata... Kuigi, mis seal ikka häbeneda, sest elu viib meid kõiki ju varem või hiljem surmani..
Lõpuks jõudsin siis ka kella 17 ajal koju. Tegin oma koduseid töid ja nüüd mõtlen, et lähen küll magama ja teen oma unetu öö tasa. Homme vean end arsti juurde, need peavalud ei ole enam normaalsed.

Päikest kõigile!
Kerttu


Nüüd aga mõned pildid :)
Üks, teine ja meie koos. :) Ma armastan sind, muska. :) (L)