Tere!
Rändasin mööda Liisa orkutit hetk tagasi ringi. See ajendas mind ka kirjutama... Vaatasin neid koolipilte ja ohkasin raskelt. Nii raskelt, et sellist ohet ei ole ma ammu ohanud.
Ühel hetkel tundsin,et mind valdab kahtlane tunne... Selline tunne, et ma päris ei kuulu siia... Midagi on valesti, väga valesti... Ma muutusin kurvaks ja seejärel hakkasid pisarad kuskilt altpoolt üles tulema ja ma tundsin seda vastikut kibedat maitset.
Ma tunnen, et ma olen üks tühi kest... On olemas, aga täiesti isikupäratu... Lihtsalt, keegi... Lihtne tüdruk, mitte midagi erilist. See tunne ei meeldi mulle. Ma ei taha olla tühi kest, ma tahan olla see, kelle unistused täituvad ja kellel on olemas isiku-ja loomupära. Ei taha olla samasugune nagu see tühi ja vastikult hall mass mu ümber. Ma tahan ka KEEGI olla.
Mul on vastik tunne... Ma olen end ära kaotanud, kuskile nii sügavale, et sealt on pea võimatu välja tulla... Võibolla ei ole ma end isegi mitte üles leidnud, et siis ära kaotada. Kuskil on mingi viga, aga ma ei oska seda parandada, ma ei julge seda ka otsida, kartes pärast kellelegi haiget teha.
Kõige halvem on see, et ma ei saa öelda:"Okei, saame üle, sabad rõngasse ja marsime rõõmsalt edasi!" See oleks võlts... veel võltsim kui ma ise praegu...
On-on masendav, aga ma teisiti ei oska...
Muide, homme on emakeele päev, mille Jaan Tätte ristis okei-vabaks päevaks. :) Teeme siis midagi tarka ja kasulikku ning ärme see üks päev oma eestlust maha salga ja räägime puhast, korralikku emakeelt.
Mul endalgi on häbi, et oma kodumaale nii teen... Mõelgem natuke oma keelekasutuse peale... Mina tahan eestlane olla, aga teie?
No comments:
Post a Comment