With all my pleasure

Kirjutasin siin vaikselt õpioskuste konspekti kui avastasin, et pole oma trennidest veel kirjutanud. Jap, ma hakkan JÄLLE trennist jahuma... :D Pange nüüd kohe alt ja F4 ning ärge nii pea tagasi tulge. :)

Nii, need julged, kes alles on jäänud... :P Pühapäeval käisime siis Kätuga ikka nagu tublid tüdrukud trennis. Korvpall oli ja mina olin siis ainuke tüdruk, kes mängis terve hulga poistega. Esimene kord sain palliga piki pead, polnud hullu. Teise korra sain vastu nägu täie laksuga... Polnud ka väga hullu. Kolmas kord otsustas kamikaze Mihkel mulle otsa joosta ja mu sõrme teisipidi väänata... see oli valus... Käsi paistetus 5 korda suuremaks ja sõrm läks sirgeks ja siniseks... Edasi hüpati mulle peale oma... paarsada korda... :D Aga, tore oli... Treener käis sajaga pallile järele joostes toolidesse, mis platsi ääres seisid... Viimased lendasid siis kahte lehte laiali... Suht hull oli. :D Lõpuks me ikkagi kaotasime.. :D Heigoga hüppasime seal siis kui ta viimaks küsis, et suur mu miinus on silmadel. :D Lõpuks ohkas ta rõõmsalt ja sai vist aru, et totaalselt pime ma ikka ei ole ( mis arvatavasti ei vabanda välja seda, miks ma mitu korda palli lahti lasin :D). Ülejäänud aja ma itsitasin ja ajasin Kätlinit sellega närvi. :D Heigo vaatas kusjuures teda vihaselt, mitte mind... :D Kuigi mina pidevalt trenni segasin oma tobeda itsitamisega... naljakas oli ju!:D Inside... :P ;)

Eile oli aga üüüüüüüber lahe, sest lõpuks üle mitme trenni saime lõpuks veele! Lollikesed, kes te arvate, et ma vette kukkusin - böö. :D Heigo hoidis kinni. :D Mm.. muide, teate ikka, et kevadeti võib mõni surnud ja lehkav metssiga vastu ujuda? :D Jeah... seda pidi küll kord kolme aasta jooksul juhtuma, aga noh... asi seegi ju. :D Ja peaaegu, et kalda juures on vesi 5 meetrit sügav, Heigo arvas, et vesi on veel natuke külm ujumiseks, seega hoidis ta paati kinni.
Veele läksime siis neljase paadiga. Kõige huvitavam on see, et kuskile paadis eriti oma jalga panna ei tohi... Põhja ei saa panna, sest see on umbes millimeetri paksune, seega läheb see kohe ka katki... :P Ainus koht, kuhu jalga toetada, on imepisike puidust nelinurk pingi ees, sinna saab siis jala enne sõudesussi sisse panemist toetada. Kahest aerust peab ka kinni elu eest hoidma, sest muidu kukud sisse. :D
Kui viimaks meie kord oli, siis oli sinna paati saamisega ikka raskusi... :D Minu ja Kätu ülesanne oli siis paati tasakaalus hoida... Esmapilgul pole nagu midagi väga rasket, eks... :D Aga kui viimaks veel oled, siis on nii ebakindel kui ebakindel. :D Esimesed kaks minutit ma lihtsalt närveldasin kõva häälega, Heigo ainult itsitas mu üle. :D Loksusime, mis me loksusime, aga püsti jäime kui poiisid olid meile närviliselt tagant karjunud:"HOIDKE TASAKAALU!":D Siis otsustas Heigo, et loksutab ka meid... kui me lõuanud olime juba piisavalt, ütles lihtsalt:"Kui ma teid kinni ei hoiaks, oleks te ikka päris mitu korda vees ära käinud juba!":D See oli niiii lohutav lihtsalt... :D
Vahetuse korral, olin mina siis kaldast kõige kaugemal.. Vasak aer totaalselt keeldus minuga koostööd tegemast,seega ma niisama loksutasin seda paati seal... :D Kui puuront meie juurde ujus, itsitasid kõik:"Näed, Kerttu, siga tuleb!":D Jeah.. :D
Aga, ülimalt lahe oli ja esimese korra kohta vist väga hullusti ei läinudki. :) Kadedusega vaatasime süstasõitjaid, kes rahumeeli oma pisikesest süstast välja ronisid, selle ümber keerasid, vee välja loksutasid ja siis kaenlasse võtsid ja kuuri viisid. :D Meie aerud on aga juba sellised, et kui maha kukub, siis on miljoniks tükiks ta kah... :D Super. :P
Ära ei suuda ma küll oodata, mil jälle veele ulpima saab... :) Muide, et tea teaksite, siis Emajõel on parempoolne liiklus, kel sinna kunagi asja peaks olema. :D Ja ärge kevadel minge kui sigu näha ei taha. :D

Täna käisime Siimoga pärast kooli Toomemäel pildistamas ka, jube tore oli. :) Mina muudkui mäkerdasin ta põski huuleläikega kokku ja Siimo pidi vihast siniseks minema. :D

Muide... Tervitaks siinkohal Raiti ka, ta nimelt pidavat mu blogi lugema. :) Järgmiste trennijuttudeni!