Headest ja halbadest inimestest....

Täna koju jalutades üle selle sopase ja lumise silla, vajusin mõttesse... mõtlesin... inimestest, nii headest kui halbadest, hetkedest, mis olnud, mis tulemas... Mu mõtted katkestas üks sõjaväelasemundris vastu kõndiv noormees, kes mulle soojalt ja armsalt naeratas. Ma julgen väita, et see oli üks soojemaid naeratusi, mis mulle eales kingitud. Ma jäin talle järele vaatama ja mõtlesin, et mis tema mõttes sel hetkel ringi keerles, kas ta naeratab kõigile seda sooja ja mingil määral turvalist naeratust või valib kaugelt inimesi? Kõndisin edasi... mulle tuli vastu kümneid ja kümneid inimesi, nad olid masenduses, torisesid lume pärast, rääkisid magedaid nalju ta tormasid kuskile... Soojust polnud kuskilt tunda... Mul hakkas kurb.

Mul on tegelikult terve päev kurb olnud. Hommikul tundsin ma end kasutuna ja täiesti mõttetu inimesena siin maailmas. Mul tekkis tunne, et mind ei ole siia vaja, mida head ma teistele teinud olen, et mind siia vajatakse? Milleks? See kõik jätkub siiani... Ma ei tunne end vajalikuna mitte kellelegi. Millegi pärast pole keegi mulle siiani selgeks teinud, miks ma siin olen, just siin ja praegu, mitte 20 aasta pärast... Ma olen segaduses... Ja see suurenes kui oma hea sõbrannaga rääkima juhtusin...

Miks on nii, et heade inimestega ei juhtu mitte head, vaid hoopistükis halba? Miks need õelad ja pahad saavad alati kõik, mis nad tahavad, aga head peavad võitlema ja püüdma ellu jääda? See pole aus, et heade inimestega peavad need kõige koledamad asjad juhtuma. Kõige hullem on see kui mitte kuidagi lohutada ei oska... Ei saa öelda, et "Kõik saab korda", sest mitte kunagi ei ole see enam nii nagu oli... See kas lõppeb või jätkub... õudsemana kui kunagi varem.

Millised aga head ja halvad inimesed on? Mis neid headeks või halbadeks teevad?
Kas ma olen hea kui ma kedagi aitan? Aga siis kui ma kellelegi naeratan? Aga siis kui ma selle šokolaadi poest ostan? Ka siis ma ju aitan kedagi... Kas ma siis olen hea?

Millal ma kedagi aitasin? Ma olen püüdnud kõigile midagi head teha, iga päev... Millal mulle aga head tehti?
Millal ma kellelegi naeratasin? Millal mulle aga naeratati?
Millal ma kedagi lohutasin või tõsiselt oma südant puistasin? Millal mulle oma südant puistati ja lohutati?

Ma usun, et neid küsimusi peaks igaüks end mitu korda päevas küsima ja kirja ka panema... See võib tähtsamaks osutuda kui eales arvata oskate.

Kord öeldi mulle, et ma olen nõrk, sest ei suuda inimestele oma muredest rääkida ja tõmban neid nagu käsn enda sisse ja ühel hetkel plahvatan. Ma ei uskunud rääkijat, vaid pahvatasin, et vaadaku ta iseend. Nüüd aga mõistan, mida ta sellega mõtles.
Ma tõepoolest ei julge enam kedagi usaldada, ma kardan. Mida? Kas seda, et mu räägitud kasutakse minu enda vastu? Või, et ma saan pärast ise haiget? Või, et ma kaotan midagi väärtuslikku?
Ma kardan seda kõike... Mul on hirm ja minus on segadus, ma tahaks seda välja rääkida, aga ma ei tea isegi, kellele. Mulle öeldakse, et mul tuleb aeg maha võtta, mind murrab see kõik kord... Naljakas: ma rääkisin seda sama lugu mõned kuud tagasi ühele inimesele, kes mind nõrgaks nimetas... Ta ei uskunud mind... Ka mina ei usu neid inimesi... Nüüd mõistan ma teda...

Ma tunnen end nõrgana...

Õues on külmaks läinud, riietuge soojalt. :)

Kerttu